/nginx/o/2016/05/13/5379169t1h2655.jpg)
Ukraina ajakirjanik Oleg Kudrin kirjutab Postimehele sellest, kuidas poliitika kipub varjutama 2016. aasta hokimaailma tippsündmust, maailmameistrivõistlusi Moskvas ja Peterburis.
Tellijale
Oleg Kudrin: Putini Venemaa hokijää peegelpildis (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaal toimuvat jäähoki MMi ilmestab veel üks oluline komponent: seda ümbritsev hurraapatriotism ja impeeriumimeelsed meeleolud. Jalgpallis on Venemaa koondis ebastabiilne, ja kui otse välja öelda, mitte kõige tugevam. Kui vaadata hokit, pole Venemaa ka seal alati esimeste hulgas, ning seda, millal Venemaal õnnestus viimati olümpiamängude hokiturniir, kus kõik mängivad tugevaimate koosseisudega, ei mäleta enam keegi.
Aga maailmameistrivõistlustega, mis leiavad aset Põhja-Ameerika profiliiga play-off-mängude otsustava faasiga samal ajal, on teine lugu. Viimase kaheksa aasta jooksul on Venemaa võitnud neli maailmameistritiitlit, millest on joovastavatesse kõrgustesse tõustud. See hüsteeria on võtnud kohati üllatavaid vorme.
Te ei usu? Vaadake näiteks juhtkirja, mis ilmus nädalalehes Futbol-Hokkei vahetult enne MMi: «Venemaa kodanike teadvuses on juurdunud mineviku suursaavutuste kajad, nii et suurima hokiturniiri ajaks liitub terve maa ja rahvas patriootiliseks vennaskonnaks, oodates Venemaa hokikoondiselt tõendust vene rahva üleolekust ülejäänud maailma suhtes.»
Aga kuhu jäävad traditsioonilised slougan’id, et «Sport pole poliitika!» või «Oo sport, sa oled rahu!»? Nende varasemate rumaluste asemel «on hoki tõestus vene rahva üleolekust teiste ja ülejäänud maailma suhtes». Te võite ju küsida, et äkki on tegemist iroonia või eneseirooniaga. Vastuse saamiseks tuleb juhtkiri lõpuni lugeda: «Ja turniiri maskotiks on koer Laika (ehk siberi husky – autori märkus), mis muuhulgas peab meie külalistele meelde tuletama seda, kuidas esimene elusolend 1957. aastal kosmoses käis ja milline rahvas ta sinna saatis.» Koer kui suurriikluse sümbol…
Kusjuures uhkust enam kui poolsajandi taguse kosmosereisi üle tuntakse maal, mis krooniliselt jätab välja maksmata oma uue kosmodroomi ehitajate palgad ning mis raketi starte korraldab kiirustades, puhtalt selleks, et ülemuste ees teleekraanil sellest ette kanda. See tähendab, et jälle «venelaste üleolek teiste suhtes», jälle enesearmastus, ainult sedakorda äärmiselt absurdses vormis.