/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
/nginx/o/2016/04/11/5253747t1h141d.jpg)
Üks vähem üllatavaid asju maailmas on see, et demokraatlikus ühiskonnas ei kipu inimesed eriti hästi kohanema elustandardi langusega. Pahaseks saavad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Peeter Koppel: tuleb ilmselt valmistuda saabuvaks populismitsunamiks (19)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatavasti on praegune elustandardi paranemise paus arenenud maailmas kestnud juba alates sellest, kui üks (ilus) ajastu 2008. aastal lõppes Lehman Brothersi pankrotiga. Lisaks on selle ajastu lõpule järgnenud (keskpankade) paaniline reaktsioon tekitanud varahindade inflatsiooni, mis on ühele põlvkonnale andnud selge signaali, et nende vanemate elustiil – kinnisvara omamine ja rohkem kui üks laps on täiesti ebarealistlikud unistused. See rahulolematus tingib ilmselt lähema 12 kuu jooksul, läbi täiesti demokraatlike mehhanismide, populismitsunami, mille mõju majandusele ja turgudele võib paraku olla märgatav.
Keskpank (Euroopas) ilmselt enam ei loodagi, et valitsused midagi reaalset teeks ning jookseb lihtsalt vastavalt vajadusele tulekustutiga ringi.
Ameeriklased saavad endale uue presidendi novembris. Progressiivne osa maailmast on pehmelt öeldes mures. Prantsusmaal valitakse presidenti aasta pärast. Praegust keegi tagasi ei taha ja Marine Le Pen võimaliku Élysée lossi elanikuna tekitab ilmselt samuti muret. Saksamaal on Merkeli toetus ajaloo madalaim. Austrias võib juba varsti võimule saada parempopulist. Hispaanlased peavad parlamenti valima juba iga kuue kuu tagant. Juunis peavad britid otsustama, kas neile meeldib Euroopa.
Hollandis paistab aga üha populaarsem olevat üpriski koloriitne Geert Wilders – kui populaarne – see selgub järgmise aasta märtsis. Lisame siia veidi Ungarit, natukene Poolat ja tükikese Türgit. Kõik kirjeldatu pakub segu «lihtsatest lahendustest» - natsionalismist, protektsionismist, isolatsionismist ja kasvavast lahkusest sotsiaaltoetuste osas. Mitte ükski neist sõnadest ei tähenda majandusele head. Seda peamiselt sellepärast, et need genereerivad ebastabiilsust. See aga toidab veelgi arenenud maailma (ja eriti Euroopa) majanduslikku stagnatsiooni, sest ebastabiilsus tingib nii tarbimis- kui investeerimisotsuste edasilükkamist.
Ka ei paista kuskilt tulevat rahulolematu rahva mandaati hädavajalike (ja tõepoolest – selgelt ebamugavate) struktuursete reformide läbiviimiseks. Pigem vastupidi. Kõige populaarsem on alati kõige jätkusuutmatum majanduspoliitika. Keskpank (Euroopas) ilmselt enam ei loodagi, et valitsused midagi reaalset teeks ning jookseb lihtsalt vastavalt vajadusele tulekustutiga ringi.
Demokraatia kaotanud autoriteedi?
Suurim mure on siinkohal see, et elustandardi paranemise jätkumine on demokraatiast (ja vabadusest) olulisem ning järsku on demokraatia kriisi käigus kaotanud oma autoriteedi ja legitiimsuse? Korruptsioon, skandaalid ning üha reljeefsem ebaõiglus on massidele läbi (uue) meedia tajutavamad kui kunagi varem.
Pettumus nii poliitilise- kui majanduseliidi moraalses palges võimaldab osavatel demagoogidel rahulikult prügikasti suunata nii demokraatia kui turumajanduse ideaalid. See, et need kaks sõna sisaldavad siiani dramaatiliselt rohkem head kui halba, ei paista täna olevat kuigivõrd populaarne fakt.
Seega kujunevad järgnevad 12 kuud «huvitavateks». Kellelgi ei ole aimu, kui palju reaalse võimuga loodetavasti kaasnev vastutus sunnib populistidel oma ideid lahjendama. Samas, isegi kui näiteks pooled lubadused teoks tehtaks, kipuks turud sellele reageerima volatiilsuse selge kasvuga. Majandustest rääkimata.
Turgudele ei meeldi vastutustunde puudumine ja võlakoorma kasv. Samas investori jaoks võib populistide üha suurem kandepind olla ka hea uudis – populistide lahkus raha jagamisel võib suhteliselt kiiresti tekitada olukorra, kus senisele monetaarpoliitilise lahkuse mõõtmele lisandub ka fiskaalne. Pigem ongi just see peastsenaarium ning kasvanud poliitilisest ebastabiilsusest tulenev volatiilsus tuleb üle elada. Loomulikult tahaks, et varade hinnad sõltuks rohkem palju konkreetsematest fundamentaalnäitajatest, kuid praegu on selline soov selgelt ebarealistlik.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.