Rein Vahisalu: kutsuge aeglane abi! Kiiresti!

Foto: Elmo Riig / Sakala

Ida-Tallinna keskhaigla südamearst Rein Vahisalu nendib, et kiirabiga haiglasse toodud ja jalule aidatud vanurid jäetakse kodus taas iseenda hooleks. Enam kui kiirabi on vanakestele vaja aeglast abi – järjepidevat ja päevast päeva kestvat.

Kaheksakümnene vanur upitab ennast trolli peale. Kepp ühes, ratastega kott teises käes. Tõmbab koti sisse ja ratas tuleb alt. Troll hakkab liikuma. Õnneks ei hakka ratas veerema, vaid jääb truult koti kõrvale.

Vanainimene toetab seljaga vastu posti, üritab kepi posti ja enda vahele sättida ja hakkab ühe käega ratast tagasi panema. Traadist omakonstruktsioon töötab ja ta saab ratta tagasi oma kohale. Järgmises peatuses läheb ta maha. Kui ta on astunud trollist välja ja teinud mõned sammud, tuleb ratas uuesti alt. Nüüd on tal aega seda paremini sättida.

Hallil ja pimedal sügispäeval leiab haigla valvearst valvet üle võttes kuuevoodilisest intensiivravipalatist neli üle 80-aastast patsienti. Ülejäänud kahes voodis on 74-aastane ja 59-aastane. Sondeerimiselt tuuakse kohe 44-aastane mees, selle peame lisavoodile panema, ütleb valvet üle andev arst. Töölejääja on mõtlik, voodikohtadega on «miinus üks», aga täna on reede, nädalavahetus alles ees... Erandlik olukord? Sugugi mitte.

Pisuke pilguheit kahe päeva taha. Kiirabi toob kolmetunnise vahega kaks vanurit. Esimene. 86-aastane, leitud kodust esikupõrandalt. Ei liiguta, ei räägi; millal söönud, millal joonud viimati? Napib kehasooja (35,3 kraadi, külmas toas, kaua?). Matsutav suu, visklev pea, tekki näppivad sõrmed. Pidev oigamine. Süda nagu varblasel, 190 lööki minutis.

Teine. 84-aastane, leitud kodust köögipõrandalt. Kiirabiarst teatab: vana mees kukkus kodus köögis, leiti põrandalt, keegi sugulane juhuslikult avastas, kontakti ei saa. Ta on liikumis- ja kõnevõimetu, kuid hing on sees. Kaua ta seal lamanud on, ei tea keegi. Kiirabi on kohal. Ka omaksed on välja ilmunud. Nüüd läheb kiireks. Vanur pakitakse riidesse, tõstetakse raamile, tassitakse trepist alla, sireenid huilgama ja haigla valvetuppa sõit.

Ühe hiireklõpsuga on valvearstil käes mõlema patsiendi kõikide eelnevate haiglasviibimiste andmed, kokku neli-viis ekraanitäit arve, diagnoose ja koju määratud ravimeid. Mõlemad vanainimesed on rasked südame- ja kopsuhaiged, puudulikult töötavate neerudega, infarkt ja insult läbi tehtud, said neli kuud tagasi haiglast koju.

Haiglas tehti tipptasemel uuringud ja ravi. Kõikvõimalikud kõrvalekalded tervisest said tõenduspõhist meditsiini kasutades fikseeritud. Kõik on hi-tech, viimase peal. Arstid panid esimesele välja kaksteist ja teisele üheksa diagnoosi. Tegid kokku kuus lehekülge analüüse, kolm kompuuteruuringut, neli röntgenuuringut, viis elektrokardiogrammi, kolm ultraheliuuringut, ühe endoskoopia, kaks sonograafiat.

Tõepoolest, kaksteist haigust ja seitse ravimit esimesele haigele ja kuus ravimit teisele. See on tase, see on e-meditsiin! Vanuri kojukirjutamise päeval saab haigla välisuksel tõenduspõhine meditsiin paraku otsa. Algab tõepõhine meditsiin.

Tõehetkel selgub, et vanur jääb koju tegelikult üksi ja ta ei tule toime. Algab operatsioon koondnimetusega ÜKSINDA JÄETUD, mis lõpeb sageli kiirabi väljakutsumisega.

Selliste patsientide valvetuppa saabudes hakkab pihta aktsioon KÕIK ALGAB UUESTI. Hingevaakuv vanur muutub vastuvõtutoa tähtsaks tegelaseks, ta on klient. Ja läheb lahti. Tehakse täiskomplekt analüüse, kompuuter ja ultraheli loomulikult, kardiogrammidest rääkimata.

Aga analüüsid on kõik veidi muutunud (peavadki olema). Kuid iga normist kõrvale kaldunud analüüs tekitab arstis kahtlustusi, nii tehakse järjest uusi ja uusi uuringuid, midagi tõestamaks või ümber lükkamaks, klient ju olemas, temast tuleb maksimum võtta.

Üks vana kooli arst poetas valvetoas järjekordset vanakest nähes: kulla kolleegid, jätame selle memme rahule, ärme topime talle voolikuid sisse ja juhtmeid külge, ärme kärutame teda mööda kabinette, teeme talle kolm analüüsi kolmekümne asemel, meil on temast niigi kõik teada – minge parem tema juurde ja küsige, millal ta viimati sõi või normaalselt magada sai.

Kuid valvetoa konveier on armutu. Pärast konsiiliumi (kolme eriarsti arvamust) köidetakse ta tuttavate ahelate külge (voolikud, traadid, klemmid) ja kärutatakse osakonda. Vanakesed rappuvad raamide peal, kolistavad liftis. Kabinetist kabinetti, peakompuutrist kõhukompuutrisse ja sealt ultrahelisse. Koridorid on siin pikad ja vaikust pole ollagi. Homme on sondineelamine ja röntgen.

Patsiendi osakonda saatnud, jääb arst mõttesse. Miks ta oma koju üksi jäeti, miks tal peab selline elu olema? Miks tütar või poeg või lapselaps õhtul tema patja ei kohenda, tema musti voodiriideid pesusse ei pane? Miks ta ei kontrolli, kas ta on kõik tabletid sisse võtnud, kas tal need kuus väljakirjutatud rohtu ka üldse olemas on? Miks ei ole see vanainimene jõudnud sotsiaaltöötaja nimistusse?

Haiglas fikseerime teaduspõhist meditsiini kasutades eaka patsiendi kõikvõimalikud kõrvalekalded tervisest ja kirjutame detailse ravi välja. Paneme talle kümme diagnoosi, millest üks-kaks jagub igale elundile, mis ju peavadki kulunud olema.

Meditsiinilises mõttes saame krooniliselt haige inimese, sotsiaalses mõttes aga puudulikult oma eluga toime tuleva ühiskonnaliikme. Tuppa sulgunud haige vajab abi, mida aga pole. Jube ebakõla, tühja töö tampimine, räägivad arstid. Kõik haiglas tehtu jookseb liiva, sumbub sohu. Robustne agulirealism. Mis tegelikult praegu toimub?

Küsimus kaasmaalastele läbi ruupori: miks kukuvad 80-aastased inimesed poes, trollis, pangas, koduses köögis? Ärgu ronigu sinna, ütlevad mõned, istugu vagusi. Nad ei käi nendes kohtades lõbu pärast, nad on sunnitud seal käima.

Üle lahe töötavad spetsialistid, kes panevad kõrvalist abi vajavad inimesed magama. Mitte kaudses mõttes, vaid otseses – lähevad õhtul nende juurde koju, küsivad-räägivad, süüakse koos õhtueinet, võetakse õhtused rohud sisse, pestakse, ja siis läheb vanainimene voodisse. Magama panija on ühtlasi ka ülesärataja. Ta tuleb järgmisel hommikul tagasi ja äratab oma hooldatava üles. Koos alustatakse uut päeva.

Tohtri mõttepausi katkestavad valvetuppa ilmunud omaksed. Äsja hospitaliseeritu poeg esitab konkreetsed küsimused: kas diagnoos on juba pandud, kas ultraheliuuring on tehtud, kas ravi on juba alustatud? Jah, meie alustasime, aga miks teie ta koduse ravi lõpetasite või pole alustanudki? Pretensioonis pojale on arstil veel üht-teist öelda.

Elu on lihtsam, pole vaja takerduda võõrsõnadesse ja arvudesse, tuleb vaid inimese kõrval olla, ainult isiklik kohalolek aitab. Meie saame siin ise hakkama, aga teie koht on kodus abivajaja kõrval. Ja veel. Teie isale on vaja järjepidevat, päevast päeva kestvat aeglast abi, mitte kiirabi.

Ja kui kodus on keeruline olukord, tuleb konsiilium kokku kutsuda, kolmeliikmeline – keegi lastest, keegi lapselastest ja keegi abivalmis sugulane-tuttav, et vastu võtta parim otsus valikute – kodu-hooldekodu-vanadekodu – vahel.

Kõik see oli kaks päeva tagasi. Nüüd aga istub uus valvearst intensiivravipalatis ja süveneb haigetesse. Äsja täitus ka lisavoodi sondeerimiselt saabunud patsiendiga.

Heliseb taskutelefon. Valvetoast räägitakse: kiirabi tõi 81-aastase mehe, krooniline südamehaige, kukkus kodus vannitoas, leitud põrandalt.

On reede õhtupoolik, «Reporteri» aeg.