Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Nüüd ei ole enam raske saada aru inimestest, kes ei saa enam mitte millestki aru. Kui te eelmisest lausest hoobilt aru ei saanud, siis nii see oligi mõeldud. Illustreerimaks, kuidas pealtnäha lihtsate sõnadega saab külvata totaalset segadust, ise samal ajal õigeks jäädes.


Just samasugune vee sogamine on detsembri keskpaigast käinud Edgar Savisaare rahaskandaali ümber. Ei ole kapo raportit – on kapo raport. Raport paljastab Savisaare räpased teod – ei, raport mõistab Savisaare õigeks. Keskerakonna tõekomisjon selgitab välja tõe – ei, see on PR-projekt lihtsameelsete lollitamiseks.

Vaidlused Savisaare ümber on kestnud kolm nädalat. Vaidluses pidi sündima tõde.

Ärge lootkegi! Ainus tõde nüüdisaja suurte vaidluste kohta on see, et tõde on kõige viimane, mida sealt oodata. Äkki seda puudust tajudes nimetaski Keskerakond Savisaart uuriva komisjoni targu tõekomisjoniks?

Need, kes jaksanud Savisaare afääri jälgida, on märganud, et kõik avaldused, pressikonverentsid ja intervjuud, mis meie avalikku ruumi täidavad, pole tehtud selleks, et tõde päevavalgele tuua. Ennekõike on need selleks, et vastaspoole öeldut maha suruda ja oma seisukohad maksma panna. Tõde kui selline ei huvita enamasti mitte kedagi.

Jah, isegi mitte neid, kes kogu tsirkust pealtnäha erapooletuna kõrvalt takseerivad. Eks vestelge tavaliste inimestega ja te avastate, et enamik on teinud oma otsuse, kas uskuda Savisaart või kapot, iseseisvat kriitilist mõtlemisvõimet eirates.

Otsuse aluseks on valdavalt see, milliseid väljaütlemisi kellegi kõrv on kinni püüdnud ning kuivõrd need ütlemised toetavad tema seniseid teadmisi ja arvamusi. Ja samuti see, millist emotsionaalset kõlapinda nood väljaütlemised kelleski leiavad. Lühidalt: info virvarris ei tõuse pinnale tõde, vaid inimestes, keda sõnumisaatjad üritavad mõjutada, kinnistuvad irratsionaalsed järeldused ja otsused.

Ometi pidavat inimesed olema mõistuslikud olendid, mitte maiusega dresseeritavad ahvid. Tuleb välja, et sageli pole. Mõelge neile tuhandeile, kes lasevad end peibutada ulmelistest kiirlaenudest, roosilistest valimisloosungitest või mõnesajast kroonist valimiste eel. Kuhu siis küll mõistus jäi?

Ega need, kes sõnumitega mängivad, rumalad ole. Uskuge, nad teavad väga hästi, millistele nuppudele vajutada, et rahva kaine meel, kriitiline mõistus ja inimlik loogika välja lülitada. Just neile nuppudele vajutades – inimesi enda poole meelitades, keelitades ja kallutades – võidetaksegi avalikul areenil lahvatanud väitlusi. Maksab võit, mitte tõde.

Ses suhtes oli Savisaarel tõenäoliselt tuline õigus, kui ta jõuluaja teleusutluses Hannes Võrnole väitis, et rahaskandaal «lõpeb samasuguse sossiga, nagu on lõppenud enne eelmisi ja üle-eelmisi valimisi toimunud skandaalid». Ehk lõpeb nii, et tõde välja ei koorugi.