Kreml on Vladimir Putini valitsusajal kasutanud riiklikku gaasifirmat Gazpromi välispoliitika tööriistana, et säilitada mõju oma naabrite üle. Ukraina-Vene gaasitülide tõttu on 2000. aastate keskpaigast Euroopas olnud pidevalt päevakorral energiajulgeolek ning sõltuvuse vähendamine Venemaa tarnitavast maagaasist, mis praegu moodustab umbes neljandiku Euroopas tarbitavast gaasist.

Sellele vaatamata on Lääne-Euroopa juhid, eesotsas Saksamaaga, andnud rohelise tule Läänemere põhja mööda kulgeva Nord Streami maagaasijuhtme laiendamisele, millega on plaanis algust teha 2018. aastal, ning Nord Stream 2 peaks kasutusele võetama 2019. aasta lõpul. Tegemist on kalli ja keeruka ettevõtmisega  palju odavam oleks rajada juhe Saksamaale läbi Ida- ning Kes-Euroopa maismaale, kuid kogu ettevõtmine demonstreerib järjekordselt, et Nord Stream 2 kasumlikkus on Gazpromile teisejärguline, võrreldes poliitilise kasuga, mida Kreml loodab sellest saada.

Gazpromi motivatsioon uusi Euroopa-suunalisi torujuhtmeid rajada põhineb sellel, et lähiajal gaasitarbimine Euroopas kasvab, mh tõuseb nõudlus energeetikavaldkonnas. Gazpromi huvi on vahendeid valimata suurendada oma turuosa Euroopas võrreldes konkureerivate alternatiividega vedeldatud gaasi tarnete näol Katarist, Ameerika Ühendriikidest ja mujalt. Tankeritel Euroopasse saabuva vedeldatud gaasi maksumus on praegu samas suurusjärgus mööda torujuhtmeid Venemaalt kulgevaga. Seetõttu tekib küsimus, miks eelistavad teatud Euroopa poliitikud suurendada sõltuvust Venemaa gaasist.

Ametlikult on seda põhjendatud justkui sellega, et Venemaa on praegu ainus tootja, kes Euroopa vajadusi rahuldada suudab. Vaadates aga, millise kergusega on Gazprom endisi Euroopa tipp-poliitikuid palgalehele meelitanud ning missugune on Kremli ettevõtte heaks Euroopa tähtsamates pealinnades tööle rakendatud lobistide armee, võivad otsuste taga olla vahel ka teised kaalutlused.

Kremlil on torujuhtmeid rajades ühtlasi kindel soov «vahemehed» gaasiäris vahelt ära jätta. Nord Stream 2, aga ka praegu külmutatud torujuhtme projekt Musta mere põhja tähendab seda, et rida Ida- ja Kesk-Euroopa riike, kes praegu veel on Vene gaasi transiidimaad, võivad tulevikus transiiditasudeta jääda. Näiteks Ukrainale tähendaks see tulevikus kahe miljardi dollari eest saamata transiiditasusid. Sellest palju olulisem on siiski see, et Nord Stream 2 seab ohtu Venemaa naabrite energiajulgeoleku, andes Venemaale tulevikus senisest paremad trumbid gaasitarnetega manipuleerimiseks.