Indrek Kuus: kui kuulen sõna «kogukond», kaob igasugune isu maale kolida (23)

Indrek Kuus
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Kuus.
Indrek Kuus. Foto: Erik Prozes / Postimees

Ma ei taha käia laulukooris, võidelda kohaliku vallavalitsusega, nõuda külakoolile kivikatust ja kullast lippu, istuda mõttekodades ja kanda imelikke riideid ning rääkida kõiketeadval moel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Kirjutasin nii naljaviluks Facebooki, kui värviteleviisoris oli keegi kena naine, kes rääkis entusiastlikult, kuidas ta plaanib maale kolida – nagu oleks see miski ilmaime ja pöörane julgustükk. 

Päev varem said kõvasti eetriaega ja leheruumi Karula valla lapsevanemad, kes tegid kõva lärmi ja koostasid petitsiooni, et oma tahet läbi suruda. Ilmselt pole Lüllemäe kool, kus nende lapsed käivad, maailma parimas korras, kuid lapsed koolist ära võtta näib ikka pisut imelik, olgu asjad kuidas on. Neil olevat miljoneid häid ideid, aga vallavalitsuse stagneerunud tegelased ei taha nendega arvestada.

Ega siin kõrvaltvaatajana ei oskagi ütelda, et kummal poolel õigus on, kuid näib, et õhinapõhistel kogukonnaaktivistidel enesekindlusest puudus pole. Selge see, et endale ei saa lasta pähe istuda ning rumalusel ja laiskusel vohada, kuid enda nõudmiste ja tahtmise jõuline pealesurumine vahendeid valimata pole ka kuigi kiiduväärt tegevusviis.

Ometigi leidub igal pool aktiviste, kes leiavad, et neile tehakse hullupööra liiga, sest nende külakiik peab saama kõige kõrgem

Mõistagi on enamik, kes end kogukonnaks peab, kenad ja ühtehoidvad inimesed, kes rahumeelselt ja rõõmsalt oma asju ajavad ega kipu oma mätta otsas pasundama ja sinna rahajõgesid voolama panna. Sestap pole põhjust näiteks ka arvata, et kõik riigikokku valitud saadikud on nakatunud toobalismi ja koguvad bensiini.

Ometigi leidub igal pool aktiviste, kes leiavad, et neile tehakse hullupööra liiga, sest nende külakiik peab saama kõige kõrgem ning nende ümbrusesse ei tohi rajada raudteid, elektrituulikuid, polügoone, radariposte, mobiilimaste, gaasitrasse, elektriliine, kaevandusi, hooldekodusid, loomafarme, saekaatreid, autopesulaid jne. Tehku kuhugi mujale, aga jumala pärast, mitte mingil juhul meie aia taha. Kui on vaja, siis helistatakse «Pealtnägija» kohale ja pöördutakse kohtusse.

Teada-tuntud lugu Eestimaa ajaloost on see, kui tsaarivalitsus tahtis kunagi rajada raudteed, mis pidi plaanide kohaselt läbi Paide minema. Paide härrased aga arvasid, et raudteest jõledamat asja pole olemas, sest tossutäkud ehmatavad karjamaal olevaid lehmi ja pealegi võivad pealinnast pätid käima hakata. Võimud lõid käega ja raudtee Viljandisse viidi läbi Türilt. Nüüd on tore mugava rongiga sõita Türile ja Paidesse pääsemiseks tuleb autoga sõita või bussiga loksuda.

Kunagi 1990. aastatel vestlesin ühe vallajuhiga. Valla territooriumil asus endine lastekodu, kuhu taheti rajada puudega laste hooldekodu ja muusikud andsid heategevuskontserte, et selleks raha koguda. Vald aga seisis vastu, sest see ei vastavat valla huvidele. Et las vaesed ja ullikesed olla kuskil mujal, kuna see asutus ei vasta valla arengu ja kohaliku kogukonna huvidele.

Eks omajagu pingeid erinevates end vabaks laulnud Eestimaa nurkades on tekitanud ka haldusreform, mis paljusid vallajuhte pahaseks teeb. Varem seisid vallad seljad vastakuti, et riigi tasandil tehtud ebamugavatele otsustele vastu seista, nüüd on enesekindlate ja agarate inimeste protsent kasvanud, moodustatakse kogukondi, kes omakorda vallajuhte survestavad ja oma soove peale pressivad.

Paljudel on raske mõista, et koera saba jupikaupa maharaiumise asemel on tarvis vaadata kaugemale, kui kodumaja aknast paistab ja ükskord tuleb esmapilgul ebameeldivate asjadega leppida niikuinii. Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks tegemine on ju väga tore, kuigi Mäos asuv bensiinijaam kaotas kliente ja kaotsi läks mõni maja, mis niikuinii oleks varem või hiljem ära lagunenud. 

On imevahva, kui maale kolib tarku ja toredaid inimesi, kes ühiselt midagi korda saadavad, mis ei vastaks ainult kogukonna, vaid terve riigi huvidele. Või kui mõni soovib, siis kogu inimkonna ja planeedi omadele. Pealegi ei maksa kogu aeg võidelda ja kraagelda, niikuinii tuleb varsti igaühele vikatimees külla ja tulevased põlvkonnad teevad asju juba nii, nagu nemad õigeks peavad. Võtavad külakoolilt kullast lipu ja panevad muuseumisse ning rajavad püha hiie alla metroojaama.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.

Kommentaarid (23)
Copy
Tagasi üles