Euroopa pagulaskriis on lahendusest veel kaugel, kuid märgid näitavad, et 18. märtsil Euroopa Liidu ja Türgi vahel saavutatud kokkulepe on vähendamas pagulaste ja migrantide voolu Türgist Kreekasse. Euroopa piirihaldusagentuuri Frontexi andmetel on märtsis Vahemere idaosas Euroopa Liidu välispiiri ületanud pea poole vähem migrante kui veebruaris, st üle piiri tuli 26 460 migranti vähem, kirjutab Euroopa Parlamendi Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu (ALDE) president Guy Verhofstadt.
Euroopa Nõukogu president Donald Tusk on juba «tulemusi tootvaks» kuulutanud kokkuleppe, mille alusel EL maksab Türgile miljardeid eurosid, et nad paneksid kinni Türgi ja Kreeka vahelise rändetee. Mitmed Euroopa Liidu valitsused hingavad kergendatult – pagulaste vool sellel teel võib nüüd olla tammistatud.
Aga mis hinnaga?
Türgi ja Euroopa Liit teevad nüüd tihedat koostööd, et kokkulepet rakendada, kuid nendevahelised suhted on siiski ikka veel pingestatud. Kokkuleppe legitiimsuse ja seaduslikkuse üle on skeptilisi märkusi teinud nii valitsusvälised organisatsioonid, heategevusorganisatsioonid kui ka inimõiguste advokaadid. Kokkuleppe rakendamise käigus on juba võimalik ette näha palju probleemkohti.
Kui Euroopa Liidu juhid allkirjastasid viisakokkuleppe, tegid nad seda enam-vähem salajas ning pagulaskriisi haripunktis.
Kokkuleppe võtmeelemendiks on see, et Euroopa Liidu juhid nõustusid juuni lõpuks lubama 75 miljonil Türgi kodanikul viisavaba reisimist. Alguses oli Türgi kohustatud selleks ajaks täitma 72 kriteeriumi, millest mitmete Euroopa Liidu diplomaatide väitel olevat täidetud vaid pool. Mai alguses toetas Euroopa Komisjon aga tingimisi viisavaba reisimist, nõudes viie kõige olulisema kriteeriumi täitmist.
Ainult aeg näitab, kas Euroopa Liit seisab Türgi valitsusele vastu ja tagab vajalike tingimuste (mis on nii tehnilised kui poliitilised) täitmise. Torm ilmselt tulemata siiski ei jää.
Esiteks pole Türgi rahvastikule Euroopa Liidu Shengeni alale viisavaba ligipääsu andmine sugugi vastuoludest vaba. Kui Euroopa Liidu juhid allkirjastasid viisakokkuleppe, tegid nad seda enam-vähem salajas ning pagulaskriisi haripunktis. On aga tõenäoline, et need samad populistid ja rahvuslased, kes sundisid Euroopa Liitu kriisi ohjeldamiseks Türgiga kokkulepet looma, on nüüd need, kes juhivad tagasilööki Türgi kodanike viisavabaduse vastu.
Lisaks pole Tusk ka süüst päris prii. Hiljutise visiidi käigus Türki rõhutas ta, et Türgi valitsus on pagulaste kohtlemisel «maailma parim näide». Türgi on tõesti võtnud vastu palju pagulasi Süüriast ja mujalt, kuid Euroopa Liidu esindajale pole kindlasti kohane Türgit teistele eeskujuks tuua.
Türgi ei ole pagulaste jaoks turvaline riik. Üha enam on tõendusmaterjale selle kohta, et riik sunnib Süüria pagulasi üle piiri tagasi. Ilmnenud on ka šokeerivaid raporteid selle kohta, et Türgi piirivalvurid tulistavad Süüria tsiviilisikute pihta, kes püüavad põgeneda Islamiriigi ja kodusõja eest.
Euroopa Komisjonil on palutud neid väiteid uurida, kuid vastuseks on olnud vaid õlakehitused. Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch ja ÜRO hinnangul on praegu vähemalt 100 000 Süüria tsiviilisikut jäänud lõksu Türgi piiri Süüria poolele. Türgiga halba lepingut allkirjastades andsid Euroopa Liidu juhid ära aga igasuguse õiguse president Recep Tayyp Erdoğani kritiseerida ning Erdoğan teab seda.
Euroopa Liidu ja Türgi vaheline kokkulepe on märkimisväärselt kahandanud ka Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust sõna- ja meediavabaduse kaitsjana. Türgi justiitsminister Bekir Bozdağ avalikustas eelmisel kuul, et Türgi prokurörid on 2014. aastal Erdoğani presidendiks saamisest alates alustanud 1800 süüasja teda solvanud inimeste kohta. Sihtmärkideks olid karikaturistid, ajakirjanikud ja isegi lapsed.
Selle asemel, et julgustada Euroopa poliitikuid meediavabaduse kaitseks välja astuma ja Türgi reformide eest võitlema, riskib Euroopa Liidu ja Türgi vaheline kokkulepe nende vaigistamisega, kartes Erdoğani ärritada. Türgi valitsuse otsus võtta Erdoğani solvamise eest kohtulikult vastutusele Saksa koomik Jan Böhmermann näitab, kui haavatav on EL nüüd Türgi väljapressimistele. Euroopa Liidu juhid teavad, et kui Erdoğani liialt tagant sundida, võib ta viia kohe pagulasvoolu taastamiseni.
Euroopa Liidu ja Türgi vahelise kokkuleppe kasulikkust Türgile on märganud ka teised transiitriigid. Liibüa asepresident Ahmed Maetig on avaldanud lootust samasuguse kokkuleppe kohta, öeldes, et ka tema riik takistaks pagulaste voolu Euroopasse, hoolimata faktist, et nende valitsusel puudub kontroll suure osa rannajoone üle.
Teistele inimestele võib enda probleemidega tegelemise eest maksta, kuid see saab olla edukas lühiajaline lahendus, mis harva pikka aega toimib. Euroopa peab Türgiga koos töötama, mitte sellest sõltuvaks saama. Kokkuleppe allkirjastamisega on EL andnud Türgile oma tagaukse võtme, mis ei paranda Türgi liikmeks saamise väljavaateid ning pole kindlasti ka Euroopa Liidu pikaajaline huvi.
Erdoğanilt peab võtmed Euroopa Liitu tagasi võtma. See saab aga juhtuda ainult siis, kui Euroopa kavandab kollektiivse vastuse, mis suudab vastu pidada ülemaailmse migratsiooni survele. See tähendab puhtakujulise Euroopa asüüli- ja migratsioonistrateegia sätestamist, Euroopa ranna- ja piirivalve loomist ning asüülitaotlejatele ja migrantidele seaduslike ja turvaliste marsruutide paikapanemist. Selle ajani jääb Euroopa Liit naaberriikidele tänuvõlglaseks, et need tema räpased tööd enda kanda on võtnud.
Endine Kreeka rahandusminister Yanis Varoufakis ütles, et EL-Türgi kokkuleppega nõustumisega «kaotas Euroopa oma hinge». See tundub aga olevat liiga leebe. Euroopa müüs oma hinge maha ning selle tulemusena on õõnestamas oma olemasolu.