Eurovisiooni kangelaste vastuvõtmine Tallinna lennujaamas 1996.

FOTO: Peeter Langovits

Minu põlvkonnale oli võimalus Eurovisooni lauluvõistlustest osa saada juba nende algusaegadel. Soome raadio ja televisiooni vahendusel jälgisin esimest korda oodatud levimuusikaüritust 1964. aastal, mil Eurovisiooni võidu viis Itaaliasse 16-aastane lauljatar Gigliola Cinquetti lauluga «Non  Ho L’Eta». Paar päeva hiljem kõlas Eesti Raadios selle eestikeelne kaver «Ei ole ma veel selles eas». Edaspidi hoidsin pöialt soomlastele.

1993. aastal jõudis ka Eesti laul Eurovisiooni eelvooru. Tookordne ebaedu ning aasta hiljem suurel laval eelviimaseks jäämine ei võtnud Eestilt tahtmist Eurovisioonil südilt jätkata.

Suurte lootustega mindi Oslosse ning 1996. aastal sai meile osaks esimene edu –  Priit Pajusaare ja Kaari Sillamaa lugu «Kaelakee hääl», mida esitasid Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna, jõudis 23 võistluslaulu seas 5. kohale. Lugusid hindasid siis ainult osalevate maade 16-liikmelised žüriid. Artiste saatis Norra orkester, juhatas igalt maalt oma dirigent.

Meie Tarmo Leinatamm tegi siis ajalugu – teenis lemmikdirigendina orkestrilt kuldse roseti. Punktitabelit uurides selgus, et kolm maad olid andnud meile esikoha ja ainult kuue häälega jäädi maha kolmandast kohast. Eestit edestasid Iirimaa, Norra, Rootsi ja Horvaatia. Juba enne võistlust oli Eesti loo reiting kõrge, ennustati lausa esikohta, lugu oli Norra rahva lemmik. See oli tiimile toeks, kuid enamasti on tulemused olnud ennustustest erinevad.

Uhke tunne oli: vähemalt sellel laval kuulume nüüd võrdsena teiste Euroopa riikide kõrvale. Pärast võistlust õnnitles esinejaid Eesti Vabariigi president Lennart Meri ja peaminister Tiit Vähi. Lennart Meri ütles: «Olete oma lauluga ühendanud miljon eestlast ja miljonid südamed Eestiga. Täna olete olnud meie parimad suursaadikud laulvas Euroopas. Eesti tänab teid.» Ka kriitikud kiitsid korraliku lihvi saanud lugu ja selle õnnestunud esitajatandemit.

Pühapäeval, 19. mail 1996 kell 13 saabus eurotiim Kopenhaagenist lennukiga tagasi ning neid võeti Tallinna lennujaamas vastu kui rahvuskangelasi. Hallis tolmumantlis ja kohvriga Ivo Linnal oli käes Norra lipp ning koos rõõmsameelse Maarja-Liis Ilusa ja tiimijuhi Jüri Piheliga astuti juubeldavate fännide ja ajakirjanike ette. Kõigepealt tulid telerahva õnnitlused ETV peadirektorilt Hagi Šeinilt ja programmi peatoimetajalt Raul Rebaselt, siis lilled, kallistused, autogrammid, mälestuspildid.

Alles siis said ajakirjanikud oma osa. Lõpuks tehti ka ühine pilt, millel laulajad koos loo autoritega. Ivo Linna tõstis lahkudes lehvituseks käe ja näitas oma viit sõrme – ikkagi viies! Eurovisiooni võiduni jäi Eestil veel viis aastat!