Mari Agarmaa

FOTO: Erakogu

Viimasel ajal on meedias avaldatud erinevaid seisukohti palgalõhe ja selle seoste kohta vanemahüvitise regulatsiooniga. Välja on pakutud vanemahüvitise kohustuslik poolitamine mehe ja naise vahel võrdselt eesmärgiga naine suunata kiiremini tagasi tööturule, et naine ei jääks liiga kauaks tööturult eemale, kirjutab jurist Mari Agarmaa.

Tegemist on kahtlemata olulise teemaga, sest naise võimekus tööturule tagasi tulla ja ka konkurentsivõimelisena püsida pärast emaks saamist pole ainuüksi naise probleem, vaid puudutab otseselt valdavat osa tööandjatest ja mõjutab olulisel määral tööhõive struktuuri. Mis mõjutab emaks saanud naise konkurentsivõimet tööturulja kuidas remontida vanemahüvitise regulatsiooni?

Väärtushinnangud mõjutavad emaks saanud naise konkurentsivõimet tööturul

Minu kui noore naise hinnangul ei ole töölt äraolek see, mis naiste konkurentsivõime seisukohast tööturule naasmisel probleeme põhjustab, sest 1–5 aastat (olenevalt laste arvust) moodustab tegelikult küllaltki väikse osa umbes 45-aastase töötamise perioodis. Pigem on küsimus selles, mis muutub naise tööelus pärast emaks saamist võrreldes eelnevaga.

Kes on see, kes lapsed lasteaiast/koolist koju toob, poes käib, süüa teeb, kodus haige lapsega on – kui vastus neile küsimustele reeglina on naine, siis tööandja perspektiivist vaadatuna on vahetegu mees-ja naistöötaja vahel ka põhjendatud, sest mehe peale saab rohkem kindel olla tööülesannete täitmisel kui emaks saanud naise peale. Seega tegelikult on emaks saanud naise konkurentsivõime kujundamisel väga oluline roll teisel lapsevanemal.

Mida rohkem tasakaalu püütakse perekondades hoida laste sõidutamise, söögitegemise, poeskäimise ja lapsega kodus olemise osas, siis seda olulisemalt on võimalik vähendada tööturul vahetegu mees või naine ning kaudselt ka palgalõhe küsimust.

Emaks saanud naise konkurentsivõimet aitaks tööturul parandada suurem meeste kaasamine lastega tegelemisel ja majapidamises. Küsimusele, mida riik meeste suuremaks kaasamiseks teha saab, on keeruline vastata, sest väärtushinnangute peamiseks kujundajaks on ikkagi kodu. Kodu peaks kujundama väärtushinnangud, et lapse saamine on jagatud vastutus.

Kui mees osaleb suuremal määral lapse ja koduga seonduvas, siis pole see naistetööde tegemine, vaid kujutab endast jagatud vastutust, mis hoiab kodu koos ja võimaldab ühtlasi naisel osaleda tööturul võrdselt meestega. Nii nagu iga mees peaks soovima seda enda naisele, nii ka iga isa enda tütrele ning vanaisa lapselapsele. Samas kui võrrelda tänapäeva noori perekondi nende vanemate perekondadega, siis on juba päris palju muutunud, aga arenguruumi kindlasti veel on.

Tuleb võidelda stereotüübi vastu, mis vastandab emadust töötamisega

Ennekõike on emaks saamine iga naise jaoks suur rõõm ja vaba valik, millest tulenevalt last ei peaks vaatlema niivõrd kohustuse kuivõrd osaks langenud õnnena. Vaatamata sellele paistab emadus nii sünnitusikka jõudnud naisele kui ka ühiskonnale laiemalt tööelu oluliselt raskendav tegur olevat. Ilmselt stereotüüp, mille vastu otsustavamalt võidelda tuleb, ongi see, et emaks saanud naine ei ole tööturu jaoks kadunud hing. Kahjuks (tahtlikult või tahtmatult) just seda sõnumit peaministribüroo (EPL Liina Vahtras 27.04.2016) edastas, öeldes, et väikelaste emad on tööturul nõrgemas positsioonis ja seda ei peaks soovima ka meestele.

Suur osa täna sünnitusikka jõudnud naistest ei soovi kuulda midagi sellisest poliitikast, mis vastandab  emaks saamist tööturul osalemisele. Ükski naine ei käi ülikoolis mõttega, et kui ma emaks saan, siis ülikool ja erialased püüdlused muutuvad mõttetuks. Tänapäeva naise jaoks erinevalt eelnevatest generatsioonidest pole emadus midagi, mis peaks ilmtingimata vastanduma töötamisega. Sellepärast täna sünnitusikka jõudnud naiste õigustatud ootus on, et poliitika tegeleks jõulisemalt küsimusega, kuidas ühitada lapsevanamaks saamist töötamisega.

Vanemahüvitise võrdsest poolitamisest ema ja isa vahel

Kuna emaks saanud naise konkurentsivõimet tööturul mõjutab rohkem see, mis pärast tööl toimub võrreldes töölt ära oldud ajaga, siis on kaheldav kuivõrd ettepanek poolitada vanemahüvitis võrdselt ema ja isa vahel aitaks kaasa naise konkurentsivõime parandamisele tööturul pärast emaks saamist. Samas, mida varem ja mida suuremal määral isad lapsega seonduvasse kaasatud on, seda suurem on tõenäosus, et isad on toetavamad ema suhtes, kui ema tööle naaseb.

Meeste kaasamise vaatepunktist on mõistlik kohustada mehi vanemahüvitist mingis osas kasutama, aga samas tuleb säilitada tasakaal otsustusvabadusega kujundada ise enda perekonnamudelit perekonna vajadustest tulenevalt. Mõistlik tasakaalupunkt võiks olla meeste kohustamine lapsega kodus olema 3 kuud ehk ligikaudu ühe viiendiku vanemahüvitise perioodist.

Samuti võiks vanemahüvitise regulatsioon võimaldada lapsevanematel vanemahüvitist kasutada koos samaaegselt alates 6. kuust nii, et mõlemad lapsevanemad on soovi korral osalise ajaga tööl nii, et kui üks lapsevanem on tööl, siis teine lapsevanem on kodus.

Sellisel juhul oleks lapsevanematel täiendav võimalus, kuidas jagada omavahel vanemahüvitise kasutamist. Juhul kui ema on pärast sünnitust lapsega kodus, isa on 3 kuud «kohustuslikus korras» lapsega ja edasi ollakse samaaegselt osalise ajaga lapsega kodus, siis on laps hoitud ja mõlemad lapsevanemad saavad lapsega aega veeta ega jää kõrvale tööelust.

Sotsiaalmaksu soodustus parandaks emaks saanud naise konkurentsivõimet tööturul

Emaks saanud naise konkurentsivõime tõstmise seisukohast tuleks pigem mõelda meetmetele, mis tegeleks noore ema olukorra parandamisega siis, kui noor ema on tagasi tööpostil. Noore ema ja noore isa soodustamise seisukohast oleks mõeldav sotsiaalmaksu soodustuse sisseseadmine, et tööandjale oleks atraktiivsem töösuhte säilitamine või sellesse astumine lapsevanemaga.

Lapsevanemaks saades võiks sotsiaalmaks langeda 33 protsendi pealt 25 peale. Variant oleks sotsiaalmaksu soodustuse sidumine proportsionaalselt vanemahüvitise kasutamise perioodiga, mille eesmärgiks on anda soodustus tööturul sellele lapsevanemale, kes oli lapsega peamiselt kodus. Kui naine ja mees on võrdselt lapsega kodus, siis tuleks maksuvabastus jagada lapsevanemate vahel võrdselt (33-25 = 8 protsenti sotsiaalmaksu alandamist perekonna peale kokku ja võrdse vanemahüvitise kasutamise korral jagatakse 8 protsenti kahe lapsevanema vahel pooleks nii, et kummagi sotsiaalmaks alaneb 4 protsendi võrra).

Sotsiaalmaksu soodustuse katteallikana võiks tulla kõne alla lastetusmaks, mida tasuvad need, kellel lapsi ei ole. Tuleviku ja vananeva ühiskonna vaatevinklist vaadatuna ei peaks riik kartma ei sotsiaalmaksu erisuse ega lastetusmaksu kehtestamist, sest järelkasv peab tulevikus riiki üleval ja mida vähem järelkasvu, seda vähem heaolu on tulevikus tervikuna.

Mõningatel juhtudel pole laste saamine olnud lihtsalt võimalik, mistõttu kirjeldatud soodustamise skeem võib tunduda lisakaristuse või ebaõiglasena, aga nii nagu pensionäride eest hoolitsemine on ühiskonna ülene kõiki huvigruppe hõlmav solidaarsuse küsimus, siis sellise küsimusena peaks käsitlema ka järelkasvuga seonduvat.

Praeguse süsteemi korral on lapsevanemal võimalik vanemahüvitise perioodi ajal küll töötada, aga kui tulu ületab 390 eurot kuus, siis rakendatakse vanemahüvitise vähendamise valemit (vähendamisvalemi eesmärk on kompenseerida lapsevanemale mittetöötamist. Kui lapsevanem vanemahüvitise perioodi ajal osalise ajaga töötab, siis väheneb vajadus kompenseerida mittetöötamist).

Ma ei arva, et vanemahüvitise maksmise aluspõhimõtteid peaks muutma, sest õiglane on, kui vanemahüvitise suurus sõltub eelnevast sissetulekust. Küll aga võiks võimaldada alla 700 euro vanemahüvitise saajatele (vanemahüvitise perioodi ajal) osalise ajaga töötamist ilma niinimetatud vanemahüvitise vähendamisvalemit rakendamata ja sotsiaalmaksu kohaldatama. Selline erand võimaldaks soovi korral perekonnal parandada toimetulekut ja muuta lapsevanemat tööandja silmis atraktiivsemaks töövõtjaks. Sellisel juhul oleksid tööandjad suuremal määral huvitatud töösuhete sõlmimisest ja võimaluse andmisest nendele lapsevanematele, kes said enne lapsevanemaks saamist väikest sissetulekut või sissetulek puudus.

Võimalus osalise ajaga töötada soodustingimustel vanemahüvitise perioodi ajal ei ole lapse seisukohast nii kahjulik võrreldes selle kasuga, mida laps tulevikus lapsevanema tööturul osalemisest saab, kui küsimus on perekonna toimetulekus ja lapse tulevikuperspektiivides omandada haridust.  

4 ettepanekut vanemahüvitise regulatsiooni tänapäevastamiseks

Kokkuvõttes tuleb tänulik olla Eesti riigile võimaluse eest lapsega sissetulekut kaotamata kodus olla ajal, mil laps kõige rohkem lapsevanemat vajab, mis ei ole maailmas sugugi nii iseenesest mõistetav.

Praeguse süsteemi aluspõhimõtteid ei peaks muutma, aga kaaluda võiks regulatsiooni täiendamist, mis võimaldaks soovijatel suuremal määral lapsevanemaks saamist ühitada töötamisega. Regulatsiooni täiendamise ettepanekute eesmärk pole suunata kõiki lapsevanemaid lapse heaolu arvelt kiiremini tööturule, vaid pigem pakkuda täiendavaid võimalusi perekonnamudeli kujundamiseks konkreetsest peremudelist lähtuvalt. Mis sobib ühele perekonnale, ei pea sobima kõikidele teistele perekondadele, aga valikute võimalus võiks vanemahüvitise regulatsioonis olla laiem võrreldes praegusega.

  1. Lapsevanema konkurentsivõimet ja palka mõjutab haridus, töökogemus ja lapsevanemaks olemine. Nii kaua kui lapse ja koduga seonduvat lahendab peamiselt naisterahvas, siis sedavõrd on ka naise positsioon tööturul emaks saades nõrgem. Kuna emaks saanud naise konkurentsivõimet aitaks tööturul parandada suurem meeste kaasamine lastega tegelemisel, siis on mõistlik kohustada mehi vanemahüvitist kasutama vähemalt ühe viiendiku vanemahüvitise perioodist ehk ligikaudu 3 kuud.
  2. Lapsevanematel võiks olla võimalus vanemahüvitist kasutada koos selliselt, et samaaegselt on lapsevanemad osalise ajaga tööl, et kui üks lapsevanem on tööl, siis teine lapsevanem on kodus.
  3. Lapsevanemate soodustamiseks tööturul tuleks kehtestada sotsiaalmaksu erisus ja sotsiaalmaksu erisuse määr tuleks siduda vanemahüvitise kasutamise perioodiga, et anda tööturul konkurentsieelis sellele, kes peamiselt vanemahüvitist kasutas.
  4. Tuleb kaaluda erandi tegemist alla 700 euro vanemahüvitise saajatele, mis võimaldaks vanemahüvitise perioodi ajal (vanemahüvitise vähendamise valemit rakendamata) suuremat tulu teenida ja jalga tööturul ukse vahele saada konkurentsieelise (sotsiaalmaksu puudumise) kaudu.