Migrandid

FOTO: SCANPIX

Rändekriisi algusest on möödunud aasta, kuid endiselt püüavad inimesed tulla paatidega mööda Vahemerd Euroopasse. Rändevood Türgist Kreekasse on märkimisväärselt kahanenud, kuid mitte lakanud – varem paari tuhande inimese asemel päevas tuleb täna ligi sada inimest, kokku on sel aastal tulnud üle 155 000 põgeniku, kirjutavad Sisekaitseakadeemia rändeeksperdid Eva-Maria Asari ja Kert Valdaru.

Uuesti on aga elavnenud Kesk-Vahemere rändetee Põhja-Aafrikast Itaaliasse, mille kaudu on sel aastal Euroopasse jõudnud ligi 29 000 põgenikku. Samas on mitmed miljonid süürlased sunnitud elama Türgi, Liibanoni ja Jordaania põgenikelaagrites ning ootama inimväärset tulevikku. Lootes rahu saabumist ja naasmist kodumaale või sõja jätkumisel ümberasustamist või põgenemist Euroopasse. Rändekriis on jõudnud hetkel rahulikumasse faasi, kuid lugeda see lõppenuks on ennatlik.

Rändekriisist jagusaamine eeldab endiselt väga palju koostööd ja juba tehtud vigadest õppimist nii rahvusvahelisel areenil Euroopa Liidu ja tema välispartnerite vahel Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide oma vahel. Samuti on rändekriisile võimatu leida positiivset lõpplahendust kui liikmesriikides endas ei suuda riik,  kohalik tasand, vabakond (ka erakonnad) ja erasektor leida ühisosa kriisi lahendamiseks

Kolm K-d

Selleks, et edukalt kanda oma vastutust Euroopa rändekriisis, peab Eesti edasi töötama «kolme K-ga»: kommunikatsiooni, eri võimutasandite koostöö ja koolitusega. See on peamine järeldus, mille tegime möödunud sügisel Sisekaitseakadeemia (SKA), sise-, sotsiaal- ja haridusministeeriumi, vabakonna ja politsei- ja piirivalveametiga koostöös läbi viidud teabepäevadest kõigis Eesti maakondades.

Edukaks ja järjepidevaks toimimiseks tuleks need «kolm K-d» paigutada ühele institutsioonilisele platvormile, näiteks seirekeskuse näol. Selline seirekeskus võiks olla kohaks, kuhu koguneb pidevalt päevakajaline info, mis puudutab rahvusvahelise kaitse saanute olukorda üle kogu Eesti.

Seirekeskuse esimeseks ja olulisemaks ülesandeks oleks luua üks ühtne ja kahepoolselt toimiv suhtluskanal – «hotline» – kohalike võimuorganite ja riigi kesktasandi vahel, kuid unustada ei tohi ka vabakonda ja erasektorit. Infovahetuse puudulikkust kurdeti meile kõigis maakondades. Tihti on info tegelikult olemas, aga vallajuhid ja maakonnavalitsuste ametnikud ei oska seda lihtsalt üles leida.

Palju on n-ö korduma kippuvaid küsimusi, aga mitte ainult. Sellist Eesti jaoks esmakordset ja pretsedenditut protsessi on võimatu ammendavalt ette kirjeldada, pideva suhtluskanali olemasolu on seetõttu hädavajalik. Tal on lisaks märkimisväärne psühholoogiline funktsioon: sündmuste virvarris, olukorras kus riigigi tasandil paljud otsused on alles langetamisel on KOVidel suur kasu juba ainuüksi teadmisest, et keegi nende mured ära kuulab – ning muidugi astub ka samme nende lahtiseletamiseks või lahendamiseks.

Kommunikatsioon

Seirekeskus saaks sellise kahepoolse kommunikatsiooni baasil anda riigile ja teistele osapooltele pidevalt silme ees oleva rahvusvahelise kaitse saanute olukorra «operatiivkaardi», kaardistades olukorra üle kogu Eesti ning uuendades seda reaalajas. Tekiks võimalus süsteemselt analüüsida probleeme, neid lahendada ning uuteks valmistuda. Tekiks ka kanal valdade ja maakondade jaoks omavahel jagada nn parimaid praktikaid ehk positiivseid, töötavaid kogemusi.

Selline kommunikatsioon looks omakorda hädavajaliku baasi riigi ja kohaliku tasandi paremaks koostööks. Juba praegu võib öelda, et nii haridus- kui sotsiaalvaldkondades on palju aspekte, kus riigi ja maakondade ning valdade omavahelised suhted saavad rahvusvahelise kaitse temaatika kontekstis selgemaks ning osaliselt tihti ka pretsedentidena uusi aspekte. Siin puudutab rahvusvahelise kaitse saanute teema servapidi riigireformi ning tuleb loota, et valitsus haldusreformi teemadega edasi liikudes ka vastavalt rahvusvahelise kaitse andmise poliitika väljakutsete ja vajadustega ka arvestab.

Kolmandaks peab riik väga kiiresti suutma arendada iga tasandi ametnike võimekust edukalt oma ülesandeid täita rahvusvahelise kaitse saanute puudutavates kontekstides. Jällegi, juba täna võib öelda, et KOVide tasandil ei jää sellest teemast puutumata praktiliselt ükski keskne avalik teenus politseist haridus- ja sotsiaalvaldkondadeni. Sellise võimekuse arendamine niivõrd laias ulatuses, koos lisaks vajadusega koolitada välja kümneid, kui mitte sadu vabatahtlikke ja KOVi palgale võetavaid tugiisikuid, nõuab riigilt koolitusküsimusele väga kompleksset lähenemist.

Kõige mõistlikum tundub olevat siduda koolitusteema nii kommunikatsiooni- kui laiemalt riigi ja KOVi tasandi koostööga ning koondada see ühe seirekeskuse egiidi alla. Tsentraliseeritum lähenemine peaks aitama tagada nende tegevuste kvaliteeti ning välja tuua takistusi ja parimat praktikat uute saabunute lõimumiseks. 

Eestile paarsada inimest aastas

Oluline on mõista, et rändeteema oma praegu nii aktuaalses põgenikerakursis jääb meiega ettenähtavaks tulevikuks. Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud leping aitab vähendada rändevooge Kreekasse. See tähendab, et möödunud aasta kriisihari sel aastal tõenäoliselt enam ei kordu ning ELi liikmed on üksmeelselt otsustanud, et tehakse kõik probleemi kontrolli alla saamiseks. Muuhulgas tähendab see sisserändenumbrite viimist tasemele, mis ei ohusta sihtriikide lõimimisvõimekust.

Sama mündi teine pool on vajadus luua püsivad mehhanismid väheneva rändesurve kontrollitud jagamiseks liikmesriikide vahel. Nimetatagu neid mehhanisme vabatahtlikeks kvootideks või millekski muuks – kui EL tahab ühendusena edasi toimida, ei ole tal muud valikut. Eesti peab sellega arvestama: kui põgenikud jäävad ka kinni Kreekasse või, veel parem ELi vaatepunktist, Türgisse, kaasneb sellega vajadus nende riikide abistamiseks. See tähendab peale rahalise toetuse ka valmidust võtta vastu sõjapõgenikke. Eesti jaoks tähendab see paarisaja inimese lisandumist aastas.

Oluline on mõista – ja meie avalikkusele teada anda –, et see oleks kriisi suurust arvestades väga hea ja odav lahendus. Kindlasti ei tahaks keegi meist tõsiselt mõelda alternatiividele, mis tooksid suure tõenäosusega ELi koostöö lagunemise sellisena, nagu me seda täna tunneme (ja sellest kasu saame). Paanikaks pole seega põhjust, aga Eesti ees seisab võimalus ja väljakutse oma osa tööst, Euroopa mastaabis üsna väike, teha ära võimalikult hästi ning avatud silmapiiridega. Nii, et tänased ja homsed lahendused oleksid õiged ja töötaks ka ülehomme ja aastate pärast.