«Vanemuise» ainelisele kriisile on järgnenud kriis teatrijuhtimises. Juhatus ja teatritoimkond lahkuvad ametist. Järjekordsel peakoosolekul kolmapäeval on peamiseks päevakorrapunktiks valimised, mis peavad andma uued juhid järgmiseks tegevusaastaks.
Postimees 1932. aastal: «Vanemuine» kriisis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvesse võttes möödunud peakoosolekute meeleolu, saab juhatuse ja teatritoimkonna otsust ainult õigustada. Kui juhatus pikemat aega küsimust kõige põhjalikkusega sõelunud, lõppeks kindlatele veendumustele jõudnud, et ainult teatud reformidega on võimalik teatrit katastroofist päästa, peakoosolek aga kõike seda arvesse võtmata jätab ja senisel kujul edasi töötada tahab, siis ei jää teist teed, kui anda avarad võimalused teistele oma tõekspidemete järele teotsema hakata.
Küsimuse pearõhk seisab tolles traditsioonilises rivaalsuses: kas draama või operett. On õieti veidi kummaline, et meil, kus teatrit ülal peetakse peamiselt riiklikkude toetistega, ikka veel arvatakse õige olevat ka operetti nende toetiste alla arvata. Operetti ei pruugi ju häbiks pidada teatri heale nimele, ta võib seal omaette harrastusena ja huviobjektina püsida, kuid ikkagi ainult oma kulu ja kirjadega!
Teatrikunstil on ka oma põhijooned, oma nõuded ja sihitused, mis annavad teatrile ta sisulise tuua. Neid me ei saa murda ega hävitada. Ja nende hulgas kõlab opereti hääl dissonantsina. 11.05.1932