Erkki Bahovski.

FOTO: Tairo Lutter

Jälgides vaidlusi Reidi tee ümber või ka aeg-ajalt susisevat vaidlust, kas muuta Tallinna kesklinn autovaba(ma)ks, ei saa üle ega ümber mõnest lihtsast küsimusest ja mõttest. Suured visioonid Tallinna arendamisel on omal kohal, kuid mõnikord tekivad paralleelid pigem planeetidevahelise malekongressiga, mida pakkus Vasjuki külale välja igihaljas Ostap Bender.

Tellijale Tellijale

Kesklinna ala – vähemalt parkimistsoonide alusel – on üsna suur. Vaegliikujana on mul lihtne küsimus: kuidas peaksin mina jõudma autovabas kesklinnas näiteks Kosmose peatusest Kadriorgu? Trammiga? Kui te olete tähele pannud, siis peatub tramm Kosmose peatuses keset sõiduteed (autovabas kesklinnas minetab sõidutee küll oma senise tähenduse) ja Tallinna Ülikooli juures samuti keset sõiduteed. Perrooni ei ole, seega tuleb peale ronida – ratastooliga pole see võimalik, tublid emad-isad lapsevankriga saavad ehk hakkama. Strasbourgis käies sõitsin trammiga heameelega: igas peatuses on perroon, mis tähendab tasapinda trammi sisenedes ja sealt väljudes.

See oli autovabas kesklinnas trammi arvestades. Aga kui võtta marsruudid, kuhu ei saa kesklinnas ei bussi ega trammiga? Olen juba kirjutanud (PM, 6.05.2015), et Toompeale ühistransport ei sõida. Vanalinnas tervikuna ka mitte.

Planeetidevahelise malekongressiga sarnased visioonid on toredad, aga ei arvesta igapäevaelu ega Eesti kliimat. Minu töökoha eelmine asukoht oligi Toompeal, kuhu talvel oli mõnikord keeruline jõuda. Toom-Rüütli tänav oli näiteks ühel päeval lumest puhastamata, mis tähendas, et seda olnuks võimalik läbida vist ainult mingi off-road-sõidukiga. Jala sai ka, hoidsin seinast kinni... Äkki jalgratas aitaks...?