Danske Banki ettevõtete panganduse direktor Tõnu Vanajuur.

FOTO: Piret Salmistu

Kummaline lugu on selle ärimaailmas toimuva seletamisega. Näiteks analüüsides, kuidas Eestis kohtuvad äriideed ja omakapital, turgatas pähe, et teinekord saab kõige parema võtme mitte majanduskirjandusest, vaid seiklusjuttudest, kirjutab Danske Banki ettevõtete panganduse direktor Tõnu Vanajuur.

Võtame Stevensoni «Aarete saare». Muidugi mitte selles mõttes, et kusagil on pahad piraadid, kes üritavad headelt kangelastelt ära võtta raha, mille pahad piraadid on kunagi varem teistelt headelt inimestelt ära võtnud.

Meenutagem, mis sai «Aarete saares» siis, kui proloog oli läbi ja intriig püsti pandud. Minategelane Jim oli komistanud aardekaardi otsa. Ta pidi ennast tundma täpselt nagu inimene, kellel on pähe turgatanud suurepärane äriidee, kuid kellel pole õrna aimugi, kust leida oma idee teostamiseks rahastust. Aare on olemas ja tulemas, tahtmisest ja seiklusjanust puudu ei tule, aga vot algkapitali pole.

Kusagil mujal istus samal ajal oma mõisas kamina ees skvair Trelawney. Tal oli raha kogu maailm, aga suurt mõtet, mida sellega peale hakata, mitte üks raas. Põhimõtteliselt siin ongi nüüd koht, kus Eestis jutt ära lõpeks ja mingit seiklust poleks.

Jim istuks edasi oma ema kõrtsis ja skvair oma mõisas ehk teisisõnu, äriidee ja vaba kapital kokku ei saaks. Ilmselt kiruksid mõlemad valitsust ja Skandinaavia panku, kes ei võimalda äri teha. Raamatus on loo käivitajaks doktor Livesey, kes tunneb nii Jimi kui Trelawneyd ja viib nad kokku.

Põhiküsimus ongi nüüd see, kes võiks Eestis olla doktor? Olen üsna kindel, et otsida ei tule mingit kindlat inimest või ametit või loota, et riik või kasvõi pangad asja korda ajavad. Lahendus on mujal.

Tuleb muuta suhtumist

Enne ei hakka midagi juhtuma, kui meil on õnnestunud muuta suhtumist. Esimene asi, mis peaks muutuma, on arusaam, et osalus mingis äris või ettevõttes või ettevõtmises saab olla kas null või sada protsenti. Tammsaarelik üksi pusimine on meil ilmselt geneetiliselt sügavalt juurdunud ning umbusk kellestki sõltuda veres.

Pangas kohtun pidevalt ärimeestega, kellel oleks omalt poolt viiendik või kolmandik vajaminevast kapitalist olemas, äriplaan on piisavalt hea, et pank omalt poolt finantseerima tuleks, kuid oma raha tuleb ikka puudu. Ja selle osa leidmine on tihtipeale ületamatu takistus.

Kas ei olda nõus oma ettevõttesse uut aktsionäri sisse võtma, sest tegemist on ainult oma maimukesega või siis on potentsiaalne rahastaja oma elus väikeosanikuna vastu näppe saanud. Meie ärikultuurist ei ole veel kadunud arusaam, et häälteenamus aktsionäride üldkoosolekul annab õiguse teerull käima panna ja uljalt vilistades oma soovi järgi talitada. Just nagu poliitikas, koalitsioon võtab kõik. Tagajärjeks on see, et kord kõrvetada saanuna enam uuesti proovida ei taheta. Või kui, siis summaga, millest pole kahju ilma jääda.

Mis võiks mõtteviisi muuta?

Kindlat ja ühest retsepti veel pole, kuid ühiskondlikud trendid on näha. Oleme kapitali põlvkonnavahetuses ning vaikselt hakkab pead tõstma elukutseliste investorite kogum, kes on valmis panustama läbi investeeringu ja osalemise nõukogu tasemel rohkem kui ühes-kahes ettevõtmises.

Samuti on jagamismajandus jõudnud staadiumisse, kus nii mõneski ärivaldkonnas seda enam tagasi pöörata ei õnnestu. Ka pangandust on see juba puudutanud ja ega see suhtumist või trendi tagasi keera, kui rääkida, et ka nn uued tulijad kasutavad oma teenuse pakkumiseks tegelikult traditsioonilise panganduse taristut.

Olen kindel, et on ainult aja küsimus, millal jagamismajandus jõuab ka ideede ja raha kokkuviimiseni. Juba praegu on ühest küljest olemas näiteks Hooandja ja ühisrahastus ning teisest küljest äpp, mis lähima takso nupuvajutusega sulle ukse alla toob.

Lõpetuseks on muidugi küsimus, miks see kõik peaks pankasid huvitama. Lihtne. Pangad on need, kes aitavad omakapitalile lisaks selle osaga, mis lõpuks puudu jääb. Ka Uberi autod on lõppude lõpuks lõviosas ikkagi liisitud.