Eestis on tekitanud ažiotaaži kuuldused Põrguinglite ja Bandidode võimalikust laienemisest meie riigi territooriumile. Kurja mainega motomeeste klubidest kirjutab Siim Holvandus.
Hell’s Angels MC: meie heategusid ei mäletata, meie pahategusid ei unustata
8. jaanuar 2011, 15:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsiklikultuur pole kaugeltki nii homogeenne, kui kõrvalseisjale paista võib. Pikema traditsiooniga maades, nagu näiteks Ameerika Ühendriigid, on motokultuuris kehtivad seadused, reeglid aja jooksul paika loksunud, meil on see protsess veel käimas.
Mootorrattaklubid erinevad üksteisest taseme poolest. Nii nagu spordis, võib ka mootorrattamaailma jagada tasemelt erinevateks liigadeks. On motohuvilisi, kes istuvad tsiklisadulasse paar korda kuus, ja neidki, kes läbivad aastas 60 000 kilomeetrit ja enamgi.
Tsiklikultuuri tipud on niinimetatud protsendiklubid, kelle liikmeid võib ära tunda vestihõlmale õmmeldud embleemi järgi, milleks on rombist ümbritsetud 1%. Protsendiklubide koorekihi moodustab Suur Nelik, kuhu kuuluvad Hell’s Angels (asutatud 1948), Outlaws (1959), Bandidos (1966) ja Pagans (1959). Kolmel esimesel on osakondi üle kogu maailma, Pagans MC tegutseb vaid USA piires. Nende klubide embleemide väljateenimine võib kesta aastaid: läbida tuleb mitu staatust – sõber, hangaround, kandidaat.
Eestis on tekitanud ažiotaaži kuuldused Põrguinglite ja Bandidode võimalikust laienemisest meie riigi territooriumile. Kardetakse kuritegevuslainet ja mida iganes. Teatud mõttes võib selliseid kartusi isegi õigustada, sest mootorrattaklubid on üldiselt suhteliselt suletud organisatsioonid, kuhu autsaiderid niisama puhtast uudishimust sisse marssida ei saa.
Omaette hoidmine ja isekeskis toimetamine on sünnitanude klubide kohta kõiksugu poolfantastilisi legende. Oma osa selles on ka 1967. aastal ilmunud Hunter S. Thompsoni raamatul «Põrguinglid» – seadusväliste tsiklijõukude kummaline ja kohutav saaga.
Põrguinglid lubasid kirjamehel osaleda oma üritustel ja tegemistes, mille eest oli neile lubatud kaks vaati õlut. Kahjuks ei saa Thompsoni teost pidada objektiivseks reportaažiks, sest see on läbi imbunud alkoholi- ja narkootikumidelembese autori fantaasiatest. Ometi kujunes just sellest teatud käsiraamat Ühendriikide korrakaitseorganitele, kes kujundasid sellest lähtuvalt oma hoiakud tsiklimeeste suhtes.
Tsiklikultuuri kohta on ilmunud kümneid raamatuid, millest suur osa ei kannata mingit kriitikat. Samas on võimalik leida ka absoluutselt asjatundlikke tsiklikultuurile pühendatud teoseid. Julgen soovitada huvilistele Daniel R. Wolfi 1991. aastal ilmunud mahukat teost «The Rebels: a Brotherhood of Outlaw Bikers».
Wolf sai antropoloogia tudengina Edmontoni Mässajatelt loa klubiga kaasa sõita ja doktoriväitekirja jaoks materjali koguda. Nimetatud raamatus võtabki Wolf kokku oma mitmeaastased kogemused üksprotsentlastega läbikäimisest. Raamat on pälvinud kõrge hinnangu ka nüüdseks meie seast kahjuks juba lahkunud antropoloogiaprofessori kolleegidelt.
Tänavu 72. sünnipäeva tähistanud, enam kui viiekümneaastase staažiga Põrguingel Sonny Barger on öelnud, et Põrguingliteks ei hakata, Põrguinglid tuntakse ära. Otsida tsiklimehe klassi määravaid isikuomadusi on suhteliselt mõttetu. Siiski seob suurt osa üksprotsentlastest teatud ühine omadus – see on sotsiaalne infantiilsus, soovimatus tulla vastu suhtluspartnerite rolliootustele.
Nad ei esine olukorrale vastavalt isade, vendade, sõprade, ülemuste, alluvatena, nagu on üldiselt kombeks, vaid jäävad alati iseendaks. Tegelikult pole sellises käitumises midagi laiduväärset. Allakirjutanu näeb selles eelkõige käitumuslikku siirust ja siirus on ju kahtlemata väga väärt isikuomadus.
Samas on Põrguinglid mänginud end sellisest käitumismudelist lähtudes suluseisu. California Los Angelese ülikooli folklooriprofessor Donald Cosentino arvates on Inglid petnud kõikide ootusi, kes neilt mingit kindlasuunalist käitumist on oodanud. Vasakpoolsed ei leidnud neis töölistribuune, hipid hingesugulasi, erinevad narkokultuurid liitlasi. Professori sõnul tuleb tsiklimehi võtta sellistena, nagu nad on – andunud tsiklihuvilistena.
Tunnistada tuleb sedagi, et näiteks ka Hell’s Angels MC enam kui 60-aastases ajaloos on esinenud hämaramaid perioode. Sonny Barger võtab klubi ajaloo kokku järgmiselt: viiekümnendatel aastatel käis pull ja pidutsemine, kuuekümnendatel aastatel tulid kuulsus ja pahandused, seitsmekümnendatel olid Inglid, kes rohkem, kes vähem, seotud kuritegevusega, kaheksakümnendatel istuti trellide taga ja alates üheksakümnendatest võeti suund tagasi juurte juurde.
Kõigest hoolimata tunnevad riikide korrakaitseorganid tsiklimeeste vastu kõrgendatud huvi. Seegi on mõistetav, sest riik tähendab alati ka kontrolli oma kodanike üle. Kontrollida võib aga seda osa elanikkonnast, kelle hoiakuid, reaktsioone ja väärtusi tuntakse. Üksprotsentlased on seni korrakaitseorganeile mõistatuseks, nende käitumine võib olla ettearvamatu.
Tsiklimehi armastatakse seostada narkootikumidega hoolimata sellest, et näiteks Hell’s Angels MC liikmetel on alates seitsmekümnendate algusest keelatud tarvitada heroiini ja teisi süstitavaid narkootikume. Kaheksakümnendate algusest keelustati ka kokaiin.
Põrguinglitel õnnestus esimese organisatsioonina tõrjuda 1989. aastal pärast 13 kuud kestnud kohtuprotsessi RICO süüdistus (RICO – organiseeritud kuritegevuse, maffiavastane seadus).
Aeg-ajalt on korrakaitseorganeid saatnud edu ning neil on õnnestunud provokaatorite abil nii mõnedki Inglid trellide taha saata. Politseinike edu on alati leidnud suurt kajastust pressis, hoopis vähem kajastatakse nende ebaõnnestumisi.
1998. aastal tungisid politsei ühendjõud San Jose Põrguinglite kodudesse. Majade uksed löödi hingedelt maha, tapeti kolm koera. Reidi põhjus oli soov seostada kohalikke Põrguingleid ühe töölise tapmisega. Konfiskeeritud esemete suurest arvust hoolimata oli juurdluse tulemus ümmargune null ja viis aastat hiljem mõisteti korrakaitseorganeilt Põrguinglitele tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks välja 1 000 000 dollarit.
Paari aasta eest leidis Arizonas aset veelgi suurem operatsioon. Põrguinglitega seotud ringkonda pääsemiseks loodi spetsiaalse väljaõppe saanud politseinikest motoklubi. Politseinikel õnnestuski luua tihedad sidemed Inglitega. Väidetavalt õnnestus paaril neist jõuda isegi kandidaadi staatusesse. Embleemi väljateenimiseks lubasid politseinikud klaarida arved Mongols MC liikmega, kes oli solvanud üht Inglit.
Eduka operatsiooni kinnituseks tõid nad Mongoli verise vesti ja esitasid ka fabritseeritud fotod Mongoli laibast. See ülipüüdlikkus saigi neile saatuslikuks – Põrguinglitel oli paugupealt selge, et tegemist on provokaatoritega. Kaks aastat kestnud operatsiooni jooksul kogutud materjalid esitati prokurörile, kuid see saatis need pärast lühikest uurimist tagasi – protsessi alustamiseks puudus igasugune alus.
Põrguinglite ja Bandidode Eestisse laienemisele pühendatud 15. detsembri «Pealtnägija» jättis õhku rippuma nii mõnegi oletuse, mida ei saa kuidagi kommenteerimata jätta.
Saate autoreis tekitas umbusku tõsiasi, et Helsingi Bandidode klubihoone asub kuskil slummis garaažide vahel. Vaatajaile võis jääda mulje, et linnakärast ja uudishimulike pilkudest eemal aetakse mingeid tumedaid asju. Vastus võib olla aga hoopis lihtsam – äkki pole taatidel lihtsalt piisavalt raha, et endale prestiižikam peakorter soetada? New Yorgi Põrguinglite klubihoone asub Manhattani keskel Ida 2. tänaval.
Kummalisi seoseid nähti selleski, et Mercenariesi klubi pesitseb hoones, kus varem tegutses salabordell. Huvitav, mida tuleb siis arvata inimestest, kes elavad Tartu endises vangimajas, mille hoovipealsest kaevust tõmmati 1941. aasta juulis välja 198 NKVD mõrvatud inimese säilmed? Kananahk tuleb ihule.
Pead sundis vangutama ka politseiesindaja, kelle sõnul viitavad Põrguinglite ja Bandidode välimus ja märgid nende kuritegelikule olemusele. Taevas hoidku, ega siis ometi ole tagasi pöördunud eelmise sajandi kuuekümnendad-seitsmekümnendad, mil korralike kodanike grupid Tartus miilitsate heakskiitvate naeratuste saatel pikajuukselisi kolkisid?
Allakirjutanul on ikka veel meeles aeg, mil tänapäeval prominentide seas moes olevat nudipäist soengut kandvat kodanikku kohates aegsasti üle tee mindi, eriti pimedal ajal, et mitte kolki saada. Tollal viitas kiilas pea vanglakaristusele või vähemalt arestikambrile.
Paljuräägitud tolerantsusele viidates tahaks soovida, et seda ei jätkuks mitte ainult homoseksualistidele, vaid kõikide subkultuuride esindajaile.