Gloria Niin: milline park linlastele meeldib?

Kadrioru park. Foto on illustreeriv. Foto: Liis Treimann

Linnas pakub rohelus silmailu, kosutab hinge, maandab stressi, puhastab õhku, hajutab müra ja tuuli, ühtlustab temperatuuri ning pakub elupaiku. Terve keskkond tähendab tervet inimest. Kuid kuidas on Eesti linnades rohelusega lood, kas see pakub inimestele piisavalt hüvesid, kas inimesed on pakutavaga rahul, kirjutab Gloria Niin Sirbis.

Parimaks rohealaks peetakse enamasti kodulähedast suhteliselt suurt ala, kus on rahulik, leidub võimalusi sportimiseks ja ajaveetmiseks ning on huvitavaid looduslikke või kultuuriloolisi aktsente (nt hooned, mälestusmärgid jms). Olulised on ka looduslikud elemendid nagu meri, jõgi, oja, järv jms.

Ka looduslikkus ja looduslik mitmekesisus, mets ja linnulaul annavad pargile palju juurde. Paljandid, astangud, nõlvad, orud ja künkad mitmekesistavad pargi reljeefi. Loomulikult on park seotud ka lapsepõlvemälestuste, perekonna traditsioonide, identiteedi ja ühtekuuluvustundega.

Tallinlaste lemmikrohealad on Kadrioru park, Kalarand, Kalamaja kalmistupark, Stroomi rand, Männi park ning Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala. Kadrioru park on populaarne rahuliku õhustiku, kaunite ajalooliste ja looduslike vaatamisväärsuste ning hea seisukorra pärast. Kalarand annab kesklinnas võimaluse eemalduda linnakärast ja viibida ning vabalt tegutseda metsiku ilmega mereäärses keskkonnas. Mustamäe keskne ja üks suuremaid Männi park on oluline lastega peredele.

Paljude linnade hoolduseeskirjad ei soodusta looduslikku mitmekesisust ja poollooduslike koosluste tekkimist

Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala Nõmme ja Mustamäe vahel on hea taristuga ning sealsed vaba aja veetmise võimalused nii talvel kui ka suvel vaheldusrikkad. Mitmekesine reljeef, huvitav loodus ja kaunid vaated lisavad veel plusspunkte, kuid rohke kasutamine ei mõju maastikukaitsealale alati positiivselt. Kahjuks on Nõmme-Mustamäe nõlvad pideva tallamise ja kelgutamise tõttu kõvasti kannatada saanud: pinnas on osaliselt erodeeritud ning alustaimestik hävinud.

Kuigi parke, parkmetsi, skvääre ja teisi rohelisi puhkealasid on Tallinnas peale eelmainitute veelgi, jäävad need populaarsetele parkidele ja puhkealadele alla tihtilugu seetõttu, et on üksluised, vähe hooldatud ja aegunud inventariga. Ka mürafoon on suur, seal risustatakse ja vandaalitsetakse ning nende maine on halb. Suuresti tuleneb see vähesest hooldusest, aga ka puudulikust strateegiast. Ei ole selgusele jõutud, mida ühe või teise puhkealaga tegema peaks, kuidas paigutuvad rohealad kogu linna parkide võrgustikku ning millist puhkamiskogemust inimestele pakkuda.

Paljud siin välja toodud puudused tulenevad tegelikult Eesti linnade praegustest heakorraeeskirjadest, ka haljasalade hooldusvõtted on ajast ja arust või äärmiselt üksluised. Suuremates linnades on välja töötanud rohealade hooldusklassid. Esinduslikumaid parke hooldatakse tihedamini, kuna need kuuluvad kõrgemasse klassi. Parkmetsi või linnaäärseid rohealasid hooldatakse vähem, sest need on määratud madalamasse hooldusklassi.

Paljude linnade hoolduseeskirjad ei soodusta looduslikku mitmekesisust ja poollooduslike koosluste tekkimist. On sätestatud, et avalikud alad peavad olema niidetud, muru võib olla kuni 15 sentimeetrit kõrge ning umbrohi olgu tõrjutud. Just selliste eeskirjade tõttu ongi hulgaliselt igavaid parke, kus puudub liigiline vaheldusrikkus.

Nii keskkonna kui ka vahendite säästmiseks tasub mõelda uutele lahendustele. Linnarohelust tuleb arendada järjepidevalt iga ükskiku roheala tasemel, kuid vaadata on vaja ka linna tervikuna. Populaarsematesse ja esinduslikumatesse rohealadesse tuleb panustada rohkem, teistel aladel peaks seevastu keskenduma üksnes koha omapärale, kolmandatel vähendada osaliselt pargiosade hooldust ja lubada loodusel või poollooduslikel kooslustel võimust võtta, et oleks elupaiku ning elurikkust.

Linnades on ka palju tühermaid, hävimisohus või juba hävinud poollooduslikke kooslusi, mis vajavad tähelepanu ja hoolt. Loodusrikkuse poolest on väga huvitavad kohad Tallinnas Astangul, Priisles ja Paekaldal. Nende puhkemajanduslikku potentsiaali on väga vähe kasutatud. Nende arendamine aitaks parandada piirkondade mainet, luua looduslähedasi äri- ja puhkevõimalusi ning vähendada ümberkaudsete parkide ja looduslike alade kasutuskoormust.

Linnaroheluse arendamine ja läbimõeldud hooldamine on investeering inimesse ja keskkonda. Hästi planeeritud ja omanäoliste aladega rohetaristu annab võimaluse looduse hüvesid nautida ka linnas.

* Artikkel on valminud 2015. aasta avaliku küsitluse tulemuste põhjal. Küsisin Eesti linnade elanikelt, kuidas on nende linnas lood rohelusega, milliseid hüvesid see pakub ning kas olukorraga ollakse rahul.