/nginx/o/2016/05/09/5360707t1hab7c.jpg)
Euroopa autoriõiguste keerukus viib selleni, et teksti- ja andmekaevet on Euroopas tehtavate uuringute jaoks lihtsam sisse osta USAst, kirjutab Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Martin Hallik.
Martin Hallik: avatud teadus mõjutab ühiskonda rohkem kui arvata oskame
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maksumaksja õigus teadusele
Eestil on täna eduka IT-riigi kuvand. Tasuta WiFi on kujunenud iseenesestmõistetavaks õiguseks, mis igal inimesel Eestis olulisemates avalikes kohtades peaks olema. Me ise peame tasuta ligipääsu internetiavarustele üheks oluliseks arengut soodustavaks aluseks. Astudes siit sammu sisu poole, ehk mida me internetist otsime, jõuame teadmiste ja info juurde.
Google annab meile kätte palju tasuta informatsiooni, aga mitte kogu info pole maailmas avatud kõikide huviliste jaoks. Valdav osa teadusinformatsioonist on täna veel tasuline ning igal aastal läheb juurdepääs sellele infole 7 – 12 protsenti kallimaks. Kas see on õiglane?
Maailmas publitseeritakse igal aastal pea kaks miljonit teadusartiklit, valdav osa neist luuakse maksumaksja raha eest. Seega oleks õiglane, et avaliku raha eest loodu oleks rahvale tasuta kättesaadav. Saada vaba juurdepääs teadusartiklitele on kogu Euroopa teadlaskonna suurim soov. Euroopa Komisjoni läbi viidud konsultatsioonid Science 2.0 näitasid, et 63 protsenti vastanud teadlastest pidas avatud juurdepääsu teadusartiklitele suurimaks vajaduseks.
Tasuta avatud teadusinfot on vaja selleks, et teadlased üle maailma ei kordaks seda, mis juba kusagil on tehtud. Saades vabalt kätte juba kusagil varem tehtud uuringute ja katsete andmeid, hoitakse kokku miljardite eurode eest teadusraha. Kindlasti on taolised arvutused spekulatiivsed, aga pole kahtlust, et tegemist on väga suure rahaga, millega võiks teha juba hoopis uusi katseid.
Avatud juurdepääs andmesettidele ja artiklitele annab teadustöö autoritele hoopis suurema nähtavuse kui praegu. Parem nähtavus tagab teadlasele ka parema viidatavuse, mis tõstab teadlase renomeed ja tuntust.
Teadlaste puhul on tuntus eriti tähtis, seda just eelkõige teiste teadlaste hulgas, aga ka laiemalt. Avatud teadus teeniks väga selgelt seda eesmärki, et teadlased ja nende töö oleks paremini tuntud nii kolleegidele kui laiadele massidele.
Tasuline teadusinfo hoiab teadussaavutusi ühiskonnast eemal. Eesti ülikoolid ja teadusasutused kulutavad andmebaaside litsentside ostule pea viis miljonit eurot aastas ja maailmas tervikuna on see mõõdetav umbes 22 miljardi euroga. Avalikkuse arusaam teaduse kasulikkusest jääb seetõttu samuti kaugeks, kasvõi seetõttu, et ajakirjanik, kes soovib teadussaavutustest kirjutada, peab minema kas mõnda suuremasse teadusraamatukokku kohale või olema seotud mõne suurema teadusasutusega.
Teadus iga inimese jaoks
Laialt on levinud arusaam, et teadlased kirjutavad nii keerukaid tekste, et nendest saavad aru üksnes sama eriala teadlased. See vastab tõele ainult osaliselt. Arvestatav osa teadusest on siiski arusaadav ka neile, kelle palgatöö pole üksnes teadusega seotud. Üha enam doktorikraadiga inimesi töötab ka väljaspool ülikoole. Nende parem kvalifikatsioon pääseb maksvusele paljuski siis, kui neil on jätkuvalt juurdepääs erialasele teadusinfole. Tänases olukorras lõpeb see õigus pärast doktoritöö kaitsmist ülikooliukse sulgumisega nende seljataga.
«Rakett 69» on väga populaarne saade nii täiskasvanute kui laste seas. Eesti lapsed on väga edukad rahvusvahelistel olümpiaadidel. Sellest saab järeldada, et meil on arvestatav hulk gümnasiste ja õpetajaid, kellel võiks olla aktiivne huvi lugeda uusimaid teadusartikleid.
Praegu saab näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu õpetada gümnasistidele internetipõhiseid infootsinguid üksnes avalike andmebaaside toel. Teadusandmebaase ei tohi kasutada, sest litsentsipakkujate tingimuste järgi oleks see ebaseaduslik. Võimalik oleks see üksnes siis, kui lapsed tuleks raamatukokku ja kasutaks andmebaase kohapeal. See on aga selgelt ebaratsionaalne lahendus ja diskrimineeriks väljaspool Tartut ja Tallinna elavaid inimesi.
Teksti- ja andmekaeve võimalused
Avatud teaduse üheks perspektiivseimaks kasutusvõimaluseks oleks teksti- ja andmekaeve, et leida suurtest infohulkadest uut infot. Teksti- ja andmekaeve all mõeldakse teabe ja mustrite otsingut nii suurest numbrilisest kui tekstilisest andmehulgast. Laiem andmestik võimaldab formuleerida täpsemaid uurimisküsimusi ning anda neile ka tõenduspõhiseid vastuseid.
Teadusvaldkonniti on teksti-ja andmekaeve kasutamise vajadus erinev, kuid paljudes valdkondades on see vajadus väga suur. Näiteks võib tuua geneetika ja lingvistika.
Teksti- ja andmekaeve võimaldab ka suurendada koostööd ettevõtete ja riigiga, kus on kiirelt kasvav vajadus teadmuspõhise juhtimise järele. Ettevõtted ja otsustajad saavad kiirelt ja lihtsalt suure hulga taustateadmisi neid huvitavate probleemide kohta. Teksti- ja andmekaeve tulemustel põhinevate uute firmade või kommertsväärtust omava tarkvara loomine on seni Euroopas hoo sisse saanud vaid Suurbritannias. Sealsed firmad kasutavad uute tarkvaraliste lahenduste loomiseks suurt hulka avalikke andmebaase ning erinevate infokihtide liitmisel ja analüüsimisel saadakse uut infot, millel on juba selge müügiväärtus.
Teksti- ja andmekaeve loodavat väärtust Euroopas peetakse teadussektori jaoks 5,3 miljardi euro suuruseks. See number on tuletatud arvutades kokku üksnes teadlaste kokku hoitud tööaega. Andmekaevest tulenevat laiemat võimalikku majanduslikku efekti peetakse aastas 32,5 miljardi euro suuruseks.
Tõsine probleem teksti- ja andmekaeve puhul on autoriõiguste regulatsioon Euroopa Liidus. Andmekaeves võivad pretensioonid tekkida nii autoritel kui ärilisel alusel toimivate teadusandmebaaside haldajatel. Andmebaaside litsentside müüjad müüvad litsentse ja lubavad selle eest andmebaasides olevaid artikleid lugeda ja alla laadida, aga andmekaeve eest soovivad täiendavat raha.
Selle ebaõigluse vastu on asunud võitlema kõik raamatukogusid ja repositooriume ühendavad organisatsioonid, sest nii piiratakse akadeemilist vabadust ja proovitakse teadlaste rahakotist võtta raha veel kord asja eest, mille eest on juba makstud. Õnneks on Euroopa Komisjonis samuti aru saadud, et praegused autoriõigused ahistavad nii teaduse kui äri edukust Euroopas.
Euroopa autoriõiguste keerukus viib selleni, et teksti- ja andmekaevet on Euroopas tehtavate uuringute jaoks lihtsam sisse osta USAst. Üks näiteid sellest vallast puudutab andmekaevet online-uudiste kommentaariumite uurimisest, kus üks tuntumaid Euroopa ülikoole tellis selle uuringu andmekaeve osa ühe USA ülikooli käest, et mitte tegeleda Euroopa autoriõigustega kaasnevate probleemidega.
Riiklik mõõde
Teaduse edukusele saab teadlaste kõrval oluliselt kaasa aidata ka riik. Hiljutine otsus kaheksa miljoni euro täiendavaks eraldamiseks teadusele on suurepärane ja tunnustust vääriv samm! Teadlaskonna soov ja ootus on muidugi palju suurem. Riigi poolt vaadatuna on palju eluvaldkondi, mis vajavad investeeringuid ja rahastust pea lõpmatus koguses. Seega oleks hea leida viise, kus mõõduka raha eest saaks võimalikult suure efekti.
Strateegilises vaates on juba loodud teadmiste parim võimalik levitamine sama tähtis kui järjekordne plaan liita teadusasutused ja ülikoolid, aga kümneid kordi odavam võrreldava efekti tekitamiseks Eesti teadussaavutuste nähtavamaks muutmisel. Võiksime senisest tulemuslikumalt mõelda Eesti avatud teaduse poliitika peale ning leida rahastusviisid, mille abil oleks kõik Eesti teadlaste publikatsioonid kohe ja tasuta internetis näha. Sellega saaksime astuda inglaste ja hollandlaste rada, kes on meist sel teel juba pikalt ees.
Avatud teaduse teemad on kõne all reedel, 13. mail kell 11 -13 Tartu Ülikooli raamatukogus toimuval seminaril «Avatud teadus Eestis: poliitikasoovitused ja tagasiside».