Katri Raik: kust tulevad ja kuhu kaovad politseinikud?

Katri Raik Foto: Andres Haabu

Hiljuti avaldatud riigikontrolli auditi järgi ähvardab Eesti suurimat riigiasutust politsei- ja piirivalveametit (PPA) lähemas tulevikus personalist tühjaks jooksmine. Mida teha teisiti, et noored PPAsse tööle jääksid ja Eesti sisejulgeolek ei kannataks, küsib Sisekaitseakadeemia rektor Katri Raik.

Riigikontrolli audit politsei- ja piirivalveameti loomise otstarbekuse üle on tekitanud elava diskussiooni. Arusaadavalt on arutelu keskmes meie kõigi turvalisus: aruandes väidetakse, et lähema kümne aasta jooksul võib politseinike arv väheneda kolmandiku võrra – kuna paljud lähevad vanuse tõttu pensionile ja nooremad inimesed lähevad paremale marjamaale. Ametist lahkujate hulgas on kõige suurem just kuni 30-aastaste inimeste osakaal: kõigist, kes ametist erinevatel põhjustel lahkuvad, moodustavad nad 24 protsenti.

Ametist lahkujad nimetavad põhjuseks eeskätt reformide hulga, seejärel mainitakse palka. Olulisena tuuakse välja karjäärivõimaluste segadus ametis. Töötajate rahulolematuse põhjused on 32 protsendil sagedased ümberkorraldused, 22 protsendil madal palk ning 20 protsendil suur töökoormus.

Kurvastusega tuleb tõdeda, et enamik lahkujatest on noored Sisekaitseakadeemia vilistlased. Kolm esimest aastat on noortel töötamise kohustus: vastasel juhul tuleb oma õpinguraha tagasi maksta. Seega on noore politseiniku elu keerulisem kui meditsiiniõel või arstil, kes võib pärast kulukat õpet kohe mujale või isegi teise riiki minna.

Politseiõppe vastu on huvi suur. Nii kutseharidusse, kus tuleb õppida poolteist aastat, kui ka rakenduskõrgharidusõppesse on huvilisi ligi kuus kandidaati ühele kohale, noormehi ja neide pea võrdselt. Sisseastujatel tuleb läbida kehalised katsed, mis, tõsi küll, saavad igale viiendale komistuskiviks. Edasi tuleb sooritada eesti keele test, läbida arstlik kontroll ja taustakontroll ning lõpuks vestlus. Kindlasti on tegemist Eesti ühe keerulisema ja mitmetasemelise sisseastumisprotseduuriga. Lisaks arvestatakse muidugi ka gümnaasiumihindeid.

Seega, meil on, keda õpetada, ent kui kaua õpetada ja millistele teadmistele ja oskustele rõhku panna, see on lõppeval akadeemilisel aastal olnud nii kitsamas kui laiemas ringis pikkade ja tormiliste arutelude objektiks. Tõsi, vana Euroopa liigub selle poole, et politseinike koolituse pikkus on kolm aastat. Meie liigume aga pigem selle poole, et politseiniku ja piirivalvuri baasharidus kestab vaid poolteist aastat. Seega tahame me kiiresti, parimat ja kutsekindlat politseiametnikku. Kindlasti on lühem haridus Eesti riigile ka taskukohasem. Oluline fakt on, et amet vajab kiiresti täiendust. Ühest toru otsast lahkutakse, teises anname lihtsalt enam juurde ja võtame õppima rohkem kadette? See plaan ei näi kuigi jätkusuutlik.

Niisiis on igati mõistlik koos siseministeeriumi ja PPAga välja töötatud kava, mis aga ootab elluviimist alles alates 2017. aastast. Selle järgi läheb kadett pooleteiseaastaste õpingute järel tööle, ent tal on mõne aja pärast võimalik akadeemiasse tagasi tulla ja õppida veel semester, võib-olla veidi vähem, aga ehk ka aasta, et saada ettevalmistus näiteks välijuhi või süüteomenetlejana. Ilma seesuguse ettevalmistuseta neid ameteid pidada ei saa. Haridus ei anna veel karjäärigarantiid, aga loob eelduse edasi liikumiseks.

Kuna koolitustellimus lähtub ameti soovist ja vajadusest, siis õpetab akadeemia ainult neid kitsamaid erialasid, ning mitte igal aastal ühte ja sedasama, kus ametnikke vaja. Nii nagu politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher on mitu korda rõhutanud, peab amet end enam avama ka teise haridusteega spetsialistidele. Vahest ongi parem noorsoopolitseinik see, kel esimesena omandatud noorsootöötaja haridus? Politseiteadmisi ja -oskusi tuleb tal akadeemias kindlasti juurde õppida.

Kahtlemata peab alles jääma kõrgharidusõppekava, näiteks vajab tulevane uurija või juht põhjalikumat ettevalmistust. Ning sellelegi õppekavale, olgu siis teisele või kolmandale õppeaastale kolmest, peab saama siseneda see tubli mees või naine, kes saanud kutseharduse ja end veel täiendanud.

Hariduses kipuvad pahatihti tagaplaanile jääma oskused ja teadmised, õppimise sisu, aga mis veel kõige tähtsam: kuidas ja kus õpetatakse. Just viimases seisneb akadeemia praegune väljakutse, sest oskused ja teadmised nimetab amet, kool koostab õppekava. Tänapäeva politseinik ei pea oskama ainult kiiresti joosta ja ühes suunas 25 meetri kauguselt tulistada. Vaja on kiiresti ja turvaliselt sõita ning mitte ainult imeilusas päikesepaistes, mida on ju harva. Samuti tuleb toime tulla keerulistes oludes, liikuda turvaliselt näiteks korruselt korrusele ning kasutada relva liikuvas autos. Ühest küljest on selleks vaja harjutuskeskkonda, mida arendatakse Pärnumaal, ja teisalt simulatsioonikeskkondi, mida püütakse luua Tallinnas.

Võtmeküsimus hariduses on õpetaja-õppejõud ning tema metoodika. Mõistlik on õppetöös kasutada spetsialiste, kes äsja igapäevaselt politseitööd teinud, kas või missioonidel. See nõuab toimivat rotatsioonisüsteemi, mis parimate politseiharidusega riikides hästi toimib. Akadeemias töötamine peab olema auküsimus.

Ametist kaheks või kolmeks aastaks lahkumise järel peab olema võimalik oma senisele ametikohale tagasi pöörduda. Sama oluline on see, et õpetamise kogemus annaks eelise karjääriredelil. Mina usun, et neil tingimustel oleks õpetama tulijaid ja rahulolu haridusega kasvaks. Muidugi tuleb heale politseiametnikule anda alustuseks õpetamisteadmised ja -oskused.

Ehk on mõnevõrra üllatav, et kui tagasisidet politseihariduse kohta põhjalikult uurida, siis kõige enam kurdetakse suhtlemisoskuse ja kesise keeleoskuse üle. Ilmselgelt ei aita see, kui õppekavasse lisada suhtlemispsühholoogia õppeaine. Küll aitavad praktilised harjutused, kus ühtaegu tuleb anda esmaabi, rahustada paanikas inimesi, kutsuda välja päästeteenistus ning alustada haldusmenetlust. Ütleme, et osa jutust käib veel vene keeles ja 23-aastane politseinik on pärit Viljandimaa külast. Säärasesse olukorda peab esimest, teist ja kümnendat korda sattuma koolis, mitte päriselus. Sellisesse harjutusse peab panustama mitu õppejõudu ning ise õpetajana kujutan üsna hästi ette, kuivõrd energiamahukam on sellise harjutuse ette valmistamine, läbi viimine ja tagasisidestamine tavalisest tööst klassiruumis.

Muide, kui räägitakse julgeolekust ja turvalisusest, on kombeks rääkida Ida-Virumaast. Minister Hanno Pevkuri eestvedamisel alustas akadeemia sel aastal politseinike praktikaga Ida-Virumaal. Tulemused on toredad: kindlasti on patrullitöö Sillamäel lisaks teisele keelele ka sisult ja vormilt veidi erinev näiteks Põltsamaa laupäevaõhtust. Kõige meeldejäävam kadetilugu on ühest vene rahvusest politseinikust, kes oli koos kadetiga patrullis. Kadetil oli sünnipäev ja päris politseinik muretses talle sel puhul tordi. Ilmselt on sellised lood mõjusamad kui Tallinna ametnike või õppijate ja õpetajate ülekolimine itta.

Parima tulemuse jaoks on oluline õppija motivatsiooni hoida. Kadetid tahavad seista iseenda ja meie eest, nad tahavad reaalselt tänavale. Meil Eestis on aga patrulle puudu. Tähtis on, et kadettidest saaks pärast baasteadmiste omandamist, pärast esimest semestrit politseiametnikud. Praegu läbivad kadetid abipolitseiniku koolituse ja peagi jõuavad nad Läänemaa patrullidesse. Tõsi, samasugune ettevalmistus on Sisekaitseakadeemia abil võimalik saada ka 13 Eesti gümnaasiumis, kus praegu viiakse läbi sisekaitselist eelkoolitust. 

Ka palgast peab rääkima. Algaja õpetaja saab miinimumpalka 960 eurot, ta on õppinud viis aastat. Algaja politseinik on õppinud aasta, poolteist aastat või kolm aastat ja saab samasugust palka. Kumb töö on keerulisem, selle üle võib pikalt diskuteerida. Viis tundi päevas 6. ja 7. klassile ajalugu õpetada või reede õhtul patrullis Tallinna Bermuda kolmnurgas või Tartu Rüütli tänaval on mõlemad väljakutsed. Mina politseipatrullis käinud ei ole, klassi ees seisnud olen. Ütlen ausalt, viis päeva nädalas klassi ees tundub liig. Ometi teeb õpetajatööd Eesti üldhariduskoolides rohkem kui 14 000 inimest ning politsei- ja piirivalveameti töötajate arv küünib 5000 inimesi.