/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Kevad vindus pikalt, kuid vaatamata ebasoodsatele oludele on rändlinnud kohal ja juba munele asunud. Sama ka rändavate rahvastega – Vahemeri on rahulikum, inimsmugeldajad on talveunest ärganud ja rändajad teele saatnud. Tõsi, ajutised teesulud rändeteedel Türgi–Kreeka–Makedoonia suunal on eurooplasi seni hullemast säästnud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Ei säästetud meid aga Brüsseli suunalt. Ei, ma ei mõtle terroriakte, vaid akte, mis saabuvad Euroopa Komisjoni töölaudadelt. Komisjoni asepresident Frans Timmermans asus tõrksaid taltsutama ja lajatas eurooplastele solidaarsustrahvi kavaga – riigid, kes tõrguvad pagulaste õiglases ümberjagamises, maksavad karistuseks pearaha 250 000 eurot pagulase kohta. Elav näide (sõna otseses mõttes) meile tuntud uutmoodi jagamismajandusest.
Sellise brüsselliku inimkaubitsemise mõistsid juba esimese päeva jooksul hukka vähemalt viis liikmesriiki (sh ühe suupoolega ka Eesti). Olgu, häda ajab Euroopa koos härjaga kaevu, kuid kui eksistentsiaalseid probleeme lahendatakse aritmeetiliste rahaliste tehete abil, siis selline liit küll koos ei püsi ja pigem on tegu samariitlaste organisatsiooniga.
Veel jaanuarikuus lausus seesama Timmermans intervjuus Hollandi ringhäälingule NOS: «Rohkem kui pooled praegu Euroopasse saabuvad inimesed on pärit riikidest, mille kodanikel ei ole mingit põhjust pagulasestaatust omada ja majandusmigrandid tuleks oma Põhja-Aafrika koduriikidesse võimalikult kiiresti tagasi saata.»
Ja kus me täna oleme: «Eelmisel aastal Rootsi saabunud üle 160 000 pagulase lahterdamisel asüülikõlblikeks ja mitte, võib ühe pagulase ooteaeg kesta kuni aasta.» (Anu Kaupmees Vikerraadios läinud reedel).
Ehk siis – miljon eelmisel aastal Euroopasse saabunut ootavad veel lahterdamist, 2–3 miljonit ootavad oma järge Türgimaal, tuhanded Kreeka–Makedoonia piiril, sajad seilavad parajasti Vahemerel ja me räägime ikka veel õiglasest hinnasildistatud pagulaste jagamisest, selmet rääkida Schengeni välispiiri kontrolli alla võtmisest.
Huvitav, ELi Komisjoni president Jean-Claude Juncker lükkab alati ambrasuurile asepresident Timmermansi, kui tegemist on halbade uudistega (pigem absurdsustega).
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tegi türklastega vahetuskaupa, sõna otseses mõttes. Nii seda kirjeldas ka Euroopa välissuhete nõukogu Berliini haru juht Almut Möller: «Saksamaa nagu iga teinegi ELi liige käsitab liitu üha rohkem tehingupõhiselt.»
Seekord olid tehingu mõlemal poolel subjektideks moslemid – Türgi moslemid meile, Süüria moslemid teile. Tehingu lukumiks (osmaniteaegne maiustus) oli lubadus – saagu Türgile jaanipäevaks viisavabadus! Ehk siis – Türgi peaminister Davutoğlu tuli ootamatult välja ideega, et Türgi võiks võtta tagasi Kreekasse pagevad pagulased, nende asemel saaksid aga türklased ise, nagu õiged inimesed kunagi, tulla ilma viisata Süüria pagulaste asemel Euroopasse.
Merkelile viirastus siin päästerõngas ja koos ELi Nõukogu eesistujariigi, Hollandi peaminister Ruttega tehti diil ära. Liikmesriikide juhtidel olid üllatusest suud hoopiski ammuli. Kuid Merkel poleks Merkel, kui ei suudaks oma algatusi ELi kolleegidele maha müüa, mis sest, et teiste seljataga tehtud.
Kui sellised kiirreageerimisjõud annaksid käegakatsutavalt positiivseid tulemusi, võiks vaid käsi plaksutada ja edasi minna. Paraku, nii libedalt ei näi probleemid lahenevat – masinavärk krigiseb kuuldavalt ja seda mõlemalt poolelt.
Türgi president Erdoğan on sultan Suleimani (16. sajandil Osmanite impeeriumist) masti autoritaar, kes ei salli üle enda pea sõlmitud kokkuleppeid. Ei tulnud kaua oodata. Euroopas juba omaks meheks saanud ja Merkeli sõbraks tituleeritud peaminister Davutoglu teatas tagasiastumisest. Eks senise võitluskaaslase, isehakanud sultani karvane käsi olnud mängus. Viisavabadus võib Erdoğanile küll oluline olla, kuid tähtsaim on talle absoluutne võim ja seda mitte ainult Türgis, vaid kogu regioonis.
Tagatipuks ähvardas Erdoğan Euroopa Liitu, et Türgi ei muuda oma terrorismivastaseid seadusi viisavabaduse nimel. «Meie lähme oma teed, teie minge oma teed,» sõnas «sultan» Erdoğan. Lähiaeg näitab, kuidas ennustamatul Türgi turul kauplemine edeneb ja kes millist teed läheb, juuni lõpp on kohe ukse ees.
Seniks lohutame end teadmisega, et umbes 80 miljonist türklasest vaid kümnel protsendil on üldse pass olemas (H. Hanso otse Istambulist) ja viisavaba kõlbliku biomeetrilise passi väljaandmiseni pole veel jõutudki.
EL räägib küll hädapidurist, mida tõmmata, kui Türgi peaks kokkuleppeid rikkuma, kuid tegelikult on Euroopa Liidul juba pikemat aega hädapidur peal. Pigem tuleks palgata kompetentne masinist, küte paaki valada, paigalt võtta ja sõitma hakata.
Mäletame lähiminevikust arutelusid kahekiiruselisest EList, kus mõned riigid oleksid vabatahtlikult valmis kiiremini ja sügavamalt integreeruma. Enam ei ole mõtet arutleda kahekiiruselise ELi üle, kuna selgelt on jõutud monokiiruselise ELini (kui üldse mingist kiirusest rääkida). Ehk siis, on vaid saksa kiirus. Mahajääjaid ootavad seevastu sanktsioonid ja trahvid.
Tsiteerides jällegi Almut Möllerit: «Saksamaa tajub selgelt, mis kaalul on, ning see tähendab ühtlasi, et on valmis senisest rohkem oma võimu rakendama.» Kaldun arvama, et Saksamaa pole ainuke, kes hakkab oma võimu rakendama. Ennustan, et järgmine on Poola. Küsin – kas ka Eestil on ehk midagi, mida rakendada?
Ja veel – jaanilaupäev võib saada lisaks meie võidupühale veel teisegi tähenduse – Euroopa Liidu maadevahetuse päeva, kui samal ajal leiavad põhimõttelised lahendused nii Brexit kui ka Turkentry.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».