Päikesesüsteemi väikseim ja silmapaistvaim planeet Merkuur möödub täna Päikese eest, andes paljudes maailma paikades inimestele võimaluse end näha, kirjutab Open University planetaarsete geoteaduste professor David Rothery veebiväljaandes The Conversation.
Merkuur on must ja salapärane maailm, mis kannab imelikult pika ajalooga vulkaanipursete ja tektoonilise liikumise arme. Planeedi koores on pööraselt palju elemente, mis harilikult pinnalt aurustuvad, nagu väävel, naatrium ja kaalium. See on veider, sest just need ained oleksid Merkuuri kuuma ja vägivaldse sünni jooksul kõige tõenäolisemalt kadunud.
Merkuur tiirleb ümber Päikese vaid 88 päevaga, möödudes aeglasemalt liikuvast Maast iga kolme või nelja kuu järel. Kuna Merkuuri orbiit on Maa omaga võrreldes umbes seitsmekraadise kalde all, läheb see meie ja Päikese vahelt läbi (transiit) vaid siis, kui Merkuur ja Maa mõlemad on lähedal punktile, kus orbiidid kokku satuvad. See saab juhtuda ainult varases mai- või novembrikuus.
Iga sajandi jooksul toimub vaid 13 või 14 Merkuuri transiiti, mille algusest lõpuni vaatlemiseks peab ka maakeral õiges kohas olema. Transiit kestab tavaliselt mitu tundi – kui see algab peagi pärast päikeseloojangut, lõpeb see tõenäoliselt enne koidikut, mistõttu võib kogu sündmus nägemata jääda. 9. mai pärastlõunane transiit on aga ideaalsel ajal, et vaadelda kogu planeedi liikumist Euroopas ja enamuses Ameerika mandritel.
Merkuuri transiidid on sagedasemad kui Veenuse omad, mis käivad kaheksa-aastase vahega paarikaupa ja siis üle sajandi kestvate intervallidega. Eelmine Merkuuri transiit (8. novembril 2006. aastal) toimus sel ajal, kui päike oli Euroopast Indiani horisondist madalamal, mistõttu mitmed taevavaatlejad väga huvitatud seekordse transiidi vaatlemisest. Huvi on tõstnud ka üllatused, mille paljastas NASA hiljutine Messenger'i missioon, sealhulgas, et planeedi varaseim koor koosneb grafiidist, mitte nagu teistel kivistel planeetidel.
Esimene vaadeldud planeedi transiit oli samuti Merkuur ja seda 1631. aastal, kui prantsuse astronoom Pierre Gassendi nägi seda kasutades teleskoopi pimeda toa seinale pildi projitseerimiseks. Kaheksa aastat hiljem kasutas inglane Jeremiah Horrocks sama võtet, kui temast sai esimene Veenuse transiidi vaatleja. Projitseerimine on vaatlemiseks ainuke turvaline meetod, sest teleskoop kogub peale valguse ka kuumust ja isegi tänapäeval ei tohiks keegi otse läbi teleskoobi Päikest vaadata, kui teleskoobil puudub selleks otstarbeks peamisele objektiivile ehitatud päikesefilter.
1677. aasta 7. novembril dokumenteeris Edmond Halley (komeedikuulsus) Merkuuri transiidi Lõuna-Atlandi saarelt nimega St. Helena. Talle koitis, et veidike erinevad vaatepunktid maakera erinevatel osadel muudab transiidis oleva planeedi tee üle Päikese igal korral veidike erinevaks. Kõige täpsem moodus selle kindlaks tegemiseks oleks mõõta transiidi kestvust igas asukohas, millest kogutud andmete põhjal saaks arvutada Maa ja Päikese vahelise kauguse – mis polnud siis veel rahuldavat vastust leidnud.
Veenus, mis on suurem ja Maale lähemal, annab hoopiski täpsemad mõõtmed ning tänu Halley taibule saadeti selle 1761. ja 1769. aastate transiidi jälgimiseks maakera erinevatesse kaugetesse paikadesse briti ja prantsuse uurimisretked. Näiteks oli ka kapten Cooki esimese ümbermaailmareisi peamiseks tõukeks vaadelda Tahitil 1769. aasta transiiti. Paar kuud hiljem vaatles ta ka Merkuuri transiiti, olles randunud Uus-Meremaal kohas, mille ta nimetas Mercury Bay (Merkuuri laht).
Tänapäeval on teaduslikust küljest Merkuuri transiidi vaatlemisel võimalik teada saada vähe uut, kuid Euroopa Kosmoseagentuur kutsub koole üles esitama oma transiidivaatlusaegu, et leida ise arvutuste teel Maa ja Päikese vaheline kaugus.
9. mai transiit algab kell 14.12 (Eesti aja järgi) ja lõpeb 21.42. Indias saab transiiti vaadata üks-kaks tundi enne päikeseloojangut ning Põhja-Ameerikas peab transiidi alguse nägemiseks varakult tõusma. Austraalia ja Jaapan jäävad aga sündmuse vaatlemise võimalusest ilma.
Järgmine Merkuuri transiit toimub 2019. aasta 11. novembril. Sellele järgmist transiiti peab ootama kaua, 2032. aasta novembrini.
Erinevalt Veenusest on Merkuur liiga väike, et seda suurendamata Päikese ees näha. Selline tegevus võib aga päikesekiirguse ereduse tõttu olla ohtlik. Mina soovitan minna organiseeritud transiidi vaatlemise üritusele, mida korraldavad mitmed astronoomiaklubid ja ülikoolid. Veel üks võimalus on vaadelda sündmust veebis: Euroopa Kosmoseagentuur pakub otsepilte kosmosest (pole pilvi ees) ning päikeseteleskoopidest Hispaanias ja Tšiilis.