Üllar Priks: Vaba mõte. Piiratud piiritus

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma mäletan täpselt oma kuuendat sünnipäeva. Oli augusti keskpaik ja ligi kolmekümnekraadine leitsak pani õhu virvendama. Tartust startis mürkroheline maanteemuhk, millesse oli topitud neli täiskasvanut ja kolm last. Minu ema ja tema õe pere suundusid ühiselt puhkama.

Sellised väljasõidud olid siis tavalised. Mehed rääkisid anekdoote, naised üürgasid Orumetsa laule ja lapsed uurisid iga natukese aja tagant, millal sihtkohta pärale jõutakse. Nagu ikka. 

Tõepoolest, tee oligi pikk, tubli pool päeva loksumist. Mina sisustasin selliseid lõputuna tunduvaid kulgemisi tavaliselt möödavihiseva looduse jälgimisega. Milline piiritu ilu! Päikesekiirte valguses säravpruunilt heiklevad sihvakate mändide tüved; taevas sõudvad üksikud rünkpilved, mis lausa nõudsid, et arvaksid ära, keda või mida nad parasjagu matkivad...

Seekord aga kuulus kogu mu tähelepanu sinise sihverplaadi ja suurte numbritega käekellale, mille olin kingiks saanud. Kõik muu tundus selle hammasratastega masina kõrval täiesti tähtsusetu. Esimest korda tõstsin pilgu vist alles Virtsu sadamas. See oli mu esimene käik Saaremaale ja üksiti esimene kord, mil puutusin kokku piirikontrolliga.

Mundris tüübid, automaat õlal, venekeelseid küsimusi esitamas ja passikaante vahele piilumas mind ei hirmutanud. Olin ju sääraseid mehi küllalt näinud nii toonastes sõjafilmides kui pühapäevahommikuses saates «Teenin Nõukogude Liitu!». Hiljem muulil lõunapausi pidades uurisin küll onult, kas oleme nüüd välismaal, aga tema pistis mulle selle peale lihtsalt ühe praetud munaga võileiva otsapidi suhu ja viis jutu mujale. Aasta oli siis 1983.

Praegu, rohkem kui 30 aastat hiljem, räägime piiridel kontrolli taastamisest. Kujunenud julgeolekuolukord, massiimmigratsioon ja muud sellised jutud. Pean tunnistama, et olen sõprade ringis ka ise niisugustele mõtetele takka kiitnud. Ega see tähenda ju, et enam kuskile sõita saa. Tuleb lihtsalt joone peal dokument põuest välja tirida ja kinnitada, et oled heatahtlik kodanik, kes suundub oma perega väikesele puhkusereisile. Asi see Valga ja Valka piiril korra pidurit vajutada pole, kui tahad Siguldast suveniirkepikesi tooma minna, eks ole.

Ma ei tea, võib-olla ongi minu arvamuse taga aeg, millesse sündisin. Aeg, mil isegi piirivalvurid Virtsu sadamas vaid õlgu kehitama panid. Teisalt pole ma kunagi arvanud midagi head sellest, et võid hoogu maha võtmata Eestist Vahemere kaldale põrutada. See tähendab, et vastupidi võib ju samuti. Kui nüüd selle 1983. aastal kuuendat sünnipäeva tähistanud poisi sõnadega öelda, siis «Kuidas miilits sedasi pätid kätte saab?».

Paar päeva tagasi, kui õhtused uudised olid mul veenid jälle üles peksnud, sattusin vaatama üht saadet Fred Jüssiga. Ja teate, järsku ronis mu hinge kuratlikult suur nukrus: olin oma kuuenda sünnipäeva ja ehk isegi kogu järgneva elu ühe kuramuse käekella pärast tuksi keeranud. Tollel kuumal augustipäeval sai ühest uudistavast ja muretust põngerjast asjade maailma ja piiridega süsteemi kummardaja. Kõige hullem on, et kuigi Jüssi mulle kunagi kaotatud teeotsa jälle kätte juhatas, ei ole mul julgust sellel esimest sammu astuda.