Tiina Tambaum

FOTO: Erakogu

Meie sees istub ettekujutus vananemisest kui haigusest ning eelmine nädal näitas, et sellist hoiakut kannavad paraku isegi tippjuhid, kirjutab TLÜ Eesti demograafia keskuse nooremteadur Tiina Tambaum.

Tellijale

Õpetaja küsib Jukult: «Kas 45-aastase inimese õppimisvõime on halvem 20-aastase omast?» Juku: «Muidugi on halvem. Teie, õpetaja, olete vana, räägite aga kogu aeg ühte ja sama.» Õpetaja: «Vale. Kaks. Ja minu solvamise pärast palu vabandust.» Juku vabandab kiiresti.

Juku paneb kõrva taha, kuidas edaspidi vastata, kui küsitakse vanuse ja võimete kohta, tema usku täiskasvanute õppimisvõime kadumisse see väike intsident ei kõiguta. Õpetaja ei saa aga vabandusele vaatamata meelerahu. Ta mõtleb, et nüüd on see siis käes, siit edasi on ainult rutiin ja allakäik.

Kui eelmisel nädalal kõneainet pakkunud intervjuus oleks Riigi Kinnisvara ASi juht Urmas Somelar (Ärileht, 5.05) võtnud pähe nimetada inimese õppimisvõime kadumise verstapostiks vanust 65, poleks ajakirjanik ja auditoorium sellele väitele vist erilist tähelepanu pööranudki. Meie sees istub ettekujutus vananemisest kui haigusest, mis justkui vääramatu jõuna inimest lammutab. RKASi juht osutus Jukuks, kes pahaaimamatult seda vaikivat «tõde» äärmuslikus vormis kuulutas.