Hardo Aasmäe..

FOTO: Peeter Langovits.

Aafrika rahunemine ja jaluletõus on igati arenenud maailma, sh Eesti huvides. Meil tuleks hoida pöialt lõunasudaanlastele, kirjutab geograaf Hardo Aasmäe.

Juba eeloleval pühapäeval hääletab peaaegu neli miljonit Lõuna-Sudaani elanikku rahvahääletusel iseseisva riigi loomise poolt. Lõuna-Sudaani pindala on 620 000 ruutkilomeetrit. See on suurem ala kui Lääne-Euroopa suurim riik Prantsusmaa. Elanike arv on kümne miljoni ringis. Rahvastik jaguneb 400 rahva ja hõimu vahel.

Rahvahääletusega on jõudmas lõpule Lõuna-Sudaani traagiline tee iseolemiseni. Seljataga on 48 aastat poliitilist ja relvavõitlust, sealhulgas kaks sõda Sudaani keskvalitsusega. Sõjad nõudsid lõunasudaanlaste hulgast kaks miljonit inimelu. Pärast viimast võidukat sõda õnnestus Sudaani Rahva Vabastusliikumisel (SRV) sõlmida 2005. aastal Hartumi keskvalitsusega leping, mis muu hulgas nägi ette 2011. aasta jaanuaris iseseisvusreferendumi võimaluse.

Tegemist on nende vabadussõjaga. Lepingu algseks eesmärgiks kuulutati muidugi riigi ühtsuse säilitamine ja omavaheliste suhete ümberkujundamine. Paraku oli selge, et pärast sellist verist sõda need kaks riigi osa koos elada ei saa nagu Serbia ja Kosovo.

Lõuna ja Põhja tülid on tingitud rahvuslikest, rassilistest, usulistest, kultuurilistest ja majanduslikest vastuoludest. Põhjas valitsevad valged araablased, kes suhtuvad Lõuna neegrirahvastesse üleolevalt, pidades ennast arenenumaks. Lõuna elanikud tajuvad rassilist rõhumist. Põhja araablased pressivad peale islamit ja tahavad kehtestada islami seadusi.

Selle alusel piitsutatakse tänapäeva Põhja-Sudaanis läbi naised, kes julgevad avalikus kohas  pikki pükse kanda. Samas on Lõunas levinud (vara)kristlus ja hõimuusundid. Viimase rituaalide hulka kuulub mõnikord näiteks naiste tants paljastatud rindadega. Põhja muslimite jaoks on see ennekuulmatu pühaduserüvetus, aga Lõuna elanikele lugupidamist vääriv etteaste.

80 protsenti Sudaani naftast toodetakse Lõunas. Eksportimiseks vajalik naftajuhe on paraku valdavalt Põhjas. Selle toru omamise eest saab Põhi poole naftatuludest, mis on erakordselt ülekohtune. Lõunas hakkab välja arenema demokraatia. Põhjas on al-Bashiri isevalitsus. Kõik märgid näitavad, et need kaks poolt ei saa koos ühes riigis elada.

Aafrika jaoks on tegemist murrangulise sündmusega. Iseseisvumine toimub esimest korda riigi jagunemisega, kus aluseks ei ole kunagiste koloniaalvalduste piirid (Eritrea eraldus Etioopiast üldjoontes Itaalia koloonia piirides).

Esmakordselt rakendatakse ka Aafrikas rahvaste enesemääramise õigust demokraatlikul alusel. Sellega vast algab Aafrika ümberkorraldamise aeg, sest 20. sajandi 60ndatel aastatel läbi viidud dekoloniseerimine osutus üsnagi ebaõnnestunuks. Protsess viidi USA ja Nõukogude Liidu survel läbi ülepeakaela ja läbimõtlematult.

Riigid tekkisid koloniaalvalduste piirides, mis olid ebaloomulikud. Paljud rahvad jäid viie-kuue riigi piiridesse nagu kurdid Lähis-Idas. Rahvaste enesemääramisõigust ei rakendatud. Tagajärjeks oli kaos ja kodusõjad. Siiani pole selge, kas Nigeeriat, Elevandiluurannikut, Kongot, Somaaliat… on elujõulisuse vaatepunktist ühtsete ja jagamatute riikidena üldse mõtet toetada.

Lõuna-Sudaani poliitikutel eesotsas president Salva Kiirega on tulnud kõik need aastad iseseisvuse nimel osavalt manööverdada. Maailmas ei armastata uute riikide teket. Sudaani poliitiline sasipundar annab sellele oma maitse ja värvi. Keskvalitsust juhib «Sudaani Miloševic» – Ahmad al-Bashir, keda Haagi tribunal Darfuri tapatalgute eest vahistada tahab. Egiptus on ärritunud Lõuna-Sudaani iseseisvusest, sest 1929. aasta brittide annetatud leppe alusel on Egiptusel vetoõigus Niiluse vete kasutamisele kuni jõe läteteni välja.

Nüüd tahavad Etioopia, Kenya, Rwanda, Uganda ja Tansaania seda muuta. Egiptus kardab Lõuna-Sudaani liitumist nendega ja oma koloniaalsete privileegide kaotamist. Paljud Aafrika riigid on mures oma koduste lõhenemiste pärast. Seepärast aetakse ka Aafrika poliitikas n-ö Kosovo juttu. Lõuna-Sudaan kujutavat endast erandit, mis ei loovat teiste sarnaste juhtumite jaoks pretsedenti. Paraku räägivad Darfuri ülestõusnud Darfuri riikluse taastamisest. Sealne sultanaat kaotati brittide poolt alles 1916. aastal.

Oma rolli mängib selles konfliktis puna-Hiina, mis on Sudaani peamine naftatootja. Hiinlaste jaoks on järjekordset iseseisvumise juhtu vaja nagu kalale vihmavarju. Taiwan, Tiibet, Uiguuri rajoon kollitavad kodus. Hiina Rahvavabariik on üsna hääletult mehitanud suure osa rahuvalvejõududest Sudaanis.

Lõuna-Sudaani liidrid on kõik need aastad olnud iseseisvuse kuulutamisega üsna vaoshoitud, rääkides eelkõige rahva tahtest. Tegelikkuses on meeleolud teada. 90  protsenti rahvast tahab eraldumist. Põhi tegi kõik endast oleneva, et iseseisvumise rahvahääletus nurjata, aga see ei õnnestunud.

Ilmselt on Hartumi keskvalitsus praeguseks leppinud Lõuna eraldumisega. See aitaks kindlustada al-Bashiri võimu, sest demokraatia kehtestamisel võiksid Lõuna-Sudaani ja Darfuri neegrid saada riigi üldvalimistel enamuse. Oma ametliku eelistuse eraldumisele ütles Lõuna poliitiline juhtkond välja alles kolm nädalat tagasi naispoliitik dr Anne Itto suu läbi.

Hiljem ühines sellega president Salva Kiir, rahvaliikumise peasekretär Amum Pagan jt. Päris huvitav on jälgida nende tintmustade meeste ja naiste poliitilist vilumust. Paljuski on edu aluseks USA toetuse saavutamine oma iseseisvusele.

Olgu siinkohal öeldud, et eeloleval laupäeval lendab rahvahääletust jälgima USA välisminister Hillary Clinton. USA presidendi Barak Hussein Obama isa, vanaisa-vanaema on pärit viiemiljonilise luo rahva hulgast, kes elavad Kenya ja Lõuna-Sudaani piirialal ning Ugandas.

Mõistagi ei lahenda rahvahääletus kõiki Lõuna ja Põhja vahelisi tüliküsimusi. Ees seisab Abaiye piirkonna rahvaküsitlus. Samuti vajavad lahendust nuubialased Lõuna-Kordufanis ja Sinise Niiluse provintsis. Klaarimata on kodakondsuse ja nafta küsimused.

Aafrika rahunemine, jaluletõus ja isekorrastumine on igati arenenud maailma, sh Eesti huvides. Tuleks hoida pöialt lõunasudaanlastele ning nende õnnestumisel toetada uusi iseseisvujaid. Olgu nendeks Somaalimaa (endine Briti Somaalimaa), Kabinda või Katanga.