Kogu elu on tee. Emadepäeva võiksime võtta kui üht hingetõmbehetke või peatuskohta, et jälgida ja mõtestada oma teekonna kulgu, kirjutab Postimehe arvamusportaalis kolme lapse ema Triin Hussar.
Kolme lapse ema Triin Hussar: emadepäeva peegel olgu kriitikavaba
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emadepäevast... Jagan seda arvamust, et ammu ei ole saanud lugeda nii palju emaks olemise kogemustest, kui viimaste päevade meediakajastused seda pakuvad. Ei olnud kursis Perekeskuse Sina ja Mina algatusega, kuid lugesin neid huvi ja tänutundega. Aga ju siis hingasin samas rütmis, sest mõne päeva eest tundsin ise soovi oma mõtted emadepäevast üles tähendada. Ja seetõttu pühendan oma kirjatüki neile, kes rohkemal või vähemal määral mind emaks olemise teel on mõjutanud.
Olen kaks päeva käinud maanteerattaga sõitmas. Tõeliselt tore uus kogemus. Sirgel ja siledal asfaldil vändates jooksid filmilindina silme ees ilusad tärkavad koduaiad vaheldumisi merevaate ja sinetava metsatukaga. Ootamatud käänakud ja auklikud lõigud eeldasid enam keskendumist ja tasakaalu leidmist. Kui juba sadulasse hüpatud, ei ole enam kohta hirmul ega kahtlusel, et kas saan hakkama, nüüd tuleb sõita, lihtsalt riske õigesti hinnates ja andes endas parim. Koju jõudes kiitsin end vapralt läbitud kilomeetrite eest ja tunnen siirast rõõmu oma sooritusest.
Ka ema-lapse suhet saab vaadelda kui teelolekut. Ja emadepäeva kui hingetõmbeaega või peatuskohta, et jälgida ja mõtestada oma teekonna kulgu. Inimese sünd on erakordne, meil kõigil on oma erinev ja eriline lugu oma emaga. Aastate ja kogemuste kasvades inimese tegutsemisväli laieneb ja muutuvad ka väärtushinnangud. Ema ja lapse suhe on kahe inimese liit, arvan, et mida enam tekib elukogemust, seda enam saab seda vastastikku suunata ja kujundada.
Enne emaks saamist töötasin kuus aastat stjuardessina. Usun, et tänu sellele kogemusele õppisin inimesi enam märkama, nägin igapäevaselt hüvastijätmise pisaraid ja taaskohtumiste ülevoolavat rõõmu, mulle näis alatasa, et õhk oli emotsioonidest tiine. Sellises situatsioonis tekkis üha enam soov kuidagi reageerida, toetada või kaasa elada. See andis uskumatult palju ka enda jaoks. Usun, et ka emadepäev on emotsioonidest laetud päev, olles mõjutatud igaühe isikliku elu keerdkäikudest.
Hiljuti käisin külas, kus kuuenda korruse aknast avanes vaade sünnitusmajale. Justkui peopesal oli maja, mis väliselt tundub nagu iga teine, kuid seesmiselt... Siit algabki raputav ja rabav teekond, erinev kõigist teistest, eelkõige ema ja lapse ühine tee. Mida rohkem on pagasis armastust ja valmisolekut vastu minna tundmatusele, seda sujuvamalt see kulgeb.
Kui üheksa kuu vältel annab kasvav kõhuke igaühele aimu lapseootusest, siis see, kui suureks võib paisuda ema süda... ei aimanud ma enne, kui sain ise emaks.
Kui palju on sellesse aega mahtunud põgusaid, ent hingepuudutavaid vestluseid; lugusid, millele kaasa elada; jagatud kogemusi, millest õppida ja innustuda, möödarääkimisi, mida hiljem klattida; totakaid intsidente, mille üle naerda ja sarnaseid juhtumisi, mis liidavad. Üha enam on julgust kõnetada ka võhivõõraid, kui miski nende juures on selline, mis hinge puudutab.
See spekter on nii lai, tunnen, et eriliselt soovin jõudu ja lootusrikkust naistele, kelle emadepäev ei ole nii rõõmsates toonides- kes soovivad saada emaks, kuid kellel see ei ole õnnestunud; lapsed, kes on juba väiksena pidanud taluma ema kaotusvalu ja naised, kes on kaotanud lapse. Soovin, et mõistmist ja rahulejäetust leiaksid ka naised, kes on teinud otsuse mitte saada emaks.
Armastusega ümbritsetud väikelapsele on emadepäev täis rõõmu. See väljendub tema enda nopitud lilleõies või veidi viltu laotud koogitornis. Emadepäeval esinedes ei hooli ta sassi läinud riimist, ta puurib silma sisse teda kuulama vaata tulnud lähedastele. Kolmele lapsele pühendatud aeg on andnud tohutult mõtteainet. Ikka ja jälle leian paralleele lendamisega. Tööpäevad, mis eeldasid kaheksa korda õhkutõusu ja maandumist, möödusidki peal pool pilvi. Nüüd emana on kõik vägagi vastupidi.
Luusin mööda põõsaaluseid ja kraavipõhju, ei tea mitu korda päevas, püüan õngitseda diivani alt peitu läinud mänguasju ja vahel viskangi lihtsalt pikali, et vaadata üle pea lendavaid lennukeid. Ja fantaseerin lastega, mis pardal parasjagu toimuda võiks. Kui otsida veel kujundeid, siis tänasel päeval on Skype´i vikuvad tuled kui majakad, mis valgustavad kaugetel radadel olevatele lastele teed kodusadamasse.
Ja kuna naisi ja peegleid tõmbab üksteise poole, siis olgu emadepäeva peegel kriitikavaba, osutagu see enesekindlusele ja ilule; kullaku üle oskusega tunnistada end sellisena nagu oleme, selmet halastamatult otsida ja osutada puudustele. Elujaatavust ei ole vist kunagi üleliia ja olen veendunud, et see on arendatav nagu iga teine oskus siin elus.
Oleks armas, kui sel päeval ei hoiaks me siiruse pealt kokku, et igaüks saaks osa lähedusest ja nii olulisest vajalik olemise tundest; et kerkiksid unistused, et jaguks kallistusi nii suurtele kui väikestele ja ehk isegi eneseületust nõudvaid sõnu ja pilke ja pisaratilke.
Ja kuigi siin loos ei ole kordagi mainitud mehi, on nad ridade vahel igal pool, sest ilma nendeta ei oleks ju emadepäeva, seega olge hoitud ja armastatud!