...kui ma ei saa aru, miks mu beebi nutab. Kui olen enda arvates kõik ära teinud ja ta endiselt nutab, on ikka ahastav tunne küll, kui ei oska oma last aidata. Aga järgmisel ta hetkel jälle naeratab mulle ja kõik ülejäänu ununeb...
Sain just äsja emaks, seega kardan tihti midagi valesti teha, sest mul pole eelnevaid kogemusi. Teen nii, nagu oskan. Soovime oma last kasvatada nii, et vitsa ei oleks vaja kasutada ja sõnadega saaks kõik vajalik selgeks tehtud. Oleme oma lapse jaoks juba ka tulevikuplaane teinud, seega arvan, et tal saab olema omajagu raske: ta peab surfama ja lumelauaga sõitma hakkama ning oskama remonti ja süüa teha. Saab ikka raske olema, jah. (Naerab)
Ma loen hetkel raamatut «Ema ja laps» ning olen ka hästi palju foorumites surfanud, kui on mingi probleem ja vajan kiireid vastuseid. Sealt muidugi alati kõige adekvaatsemat infot ei saa, aga vähemalt näed, et teistel on samasugused probleemid ja loed, mida nad sellistel juhtudel teinud on. Tegelikult on olemas ka erinevad kursused uutele vanematele, näiteks Ida-Tallinna Keskhaiglas. Seal on perekool ja vastsündinute hoolduse ning sünnitusjärgse eluga kohanemise kursused – olen ka nendel käinud. Võiks olla rohkem tugigruppe rinnapiimaga toitmise kohta, sest ka minul oli sellega mõningaid probleeme. Eestis ei ole see kahjuks veel tavaline, et emad käiksid koos ja arutleksid murede üle, aga kui oled esmasünnitaja, siis ei tea sa paljusid asju. Võiks olla sellised vestlusringid, kus emad saaksid oma muresid ja rõõme jagada. Ja eks alguses on ka keeruline see asjaolu, et sul pole enam iseenda jaoks praktiliselt üldse aega. See on harjumatu. Magamisega on ka muidugi nii, et kui kaks tundi oled magada saanud, siis on juba hästi...