Marek Kornat: Venemaal on Stalini kultus uuesti sündimas

Professor Marek Kornat Foto: Erakogu

Nõukogude Liidu võidu tähistamine Teises maailmasõjas venekeelses ruumis on muudetud viimase 15 aasta jooksul kõige olulisemaks pühaks uue aasta kõrval. Sellest, mida see tähtpäev tähendab Venemaa ja tema naabrite jaoks, rääkis intervjuus Taavi Minnikule Poola tuntumaid ajaloolasi professor Marek Kornat.

Nõukogude Liidus ei tähistatud võidupüha kuni 1965. aastani. Ajaloolased on vaielnud, miks oli Leonid Brežnevil seda püha tarvis, paljud on seletanud seda tema võimu legitimeerimisega. Vladimir Putini valitsusajal on 9. mai muudetud Venemaa peamiseks riiklikuks tähtpäevaks, sest valitsev eliit on leidnud selles konsolideeriva pidepunkti. Põhjus, miks selle tähtpäeva tähistamine on aasta-aastalt pompoossemaks muudetud, on tegelikult lihtne. Valitsejad ei ole võimelised tulema toime oma olulise funktsiooniga, tulevikuvisiooni formuleerimisega. Etaloniks, mille poole püüelda, on nad muutnud hoopis mineviku. 9. mai on muudetud temaatiliseks karnevaliks, millest võtavad osa need, kes soovivad elada selles minevikus, kus leiab aset igavene võitlus vaenlasega.

-Milles seisneb võidupüha-fenomen tänapäeva Venemaal? Nõukogude ajal oli tegemist pigem teisejärgulise riigipühaga, kõige olulisemad olid ikka 1. mai ja 7. november. Milleks on vaja leiutada uusi rituaale, nagu «Surematu polk», võidurong jne?

Postsovetliku vene ühiskonna jaoks on otsitud meeleheitlikult ühendavat ideoloogiat, mis tugevdaks ühiskonna identiteeti. Müüt Suurest Isamaasõjast on ainsaks ühendavaks jõuks kommunistliku ideoloogia põlenud varemetel. Sellele aitab kaasa praeguse Venemaa agressiivne ajaloopoliitika, mis lähtub Venemaalt, kuid on suunatud teiste riikide vastu. See poliitika ei luba teha lõpparvet nõukogude minevikuga.

Impeeriumi mineviku kultus mõjutab sügavalt vene ühiskonda, vormides olulisel määral selles valitsevaid vaateid ja hoiakuid. Tähtsat  rolli mängib see ka uute põlvkondade üleskasvatamisel, kuna see on veelgi efektiivsem, kui tegu on inimestega, kes enam ei mäleta nõukogude aega, ning veelgi enam – stalinlikke kuritegusid.

Sel viisil on täiesti võimalik, et sündimas on «helge mälestus» Stalinist, millele me juba olemegi praegusel hetkel tunnistajateks. Selline Stalini «taassünd» ühendab ühiskonda ja on täielikult vastavuses antud kultuuriruumis inimestesse sisse kasvatatud jõu kummardamisega ning üldise atmosfääriga, mida täidavad unistused impeeriumist.

-Panuse Hitleri Saksamaa purustamisse andsid eri rahvad ja riigid. Miks püüab Venemaa kõigest väest seda võitu monopoliseerida?

On täiesti selge, et Nõukogud Liit poleks suutnud võita Saksamaad, kui lääneliitlased poleks teda sedavõrd laialdaselt toetanud. Näiteks ilma Ameerika Ühendriikide lend-lease-programmita oleks see praktiliselt võimatu olnud. Kuid šovinistliku nõukogude poliitika huvides vaikiti kõik see pärast sõda maha ning sellest praktiliselt ei räägitud.

Need traditsioonid elavad paraku edasi tänase Venemaa ajaloopoliitikas. Võitu Teises maailmasõjas on tarvis monopoliseerida, et tugevdada vene suurriiklikku uhkust. Venemaa soovib rõhutada seda, et võidu Hitleri Saksamaa üle saavutas Nõukogude Liit üksinda.

Seda propagandistlikku seisukohta toetavad ka paljud vasakpoolse orientatsiooniga inimesed läänemaailmas. Asi pole mitte niivõrd selles, et nad oleksid valmis ülistama Stalini-aegset Nõukogude Liitu, vaid selles, et nad üritavad selle kuritegeliku režiimi tegevust pehmendada. Lääne vasakpoolsed ja liberaalsed ringkonnad ei taha lihtsalt tunnistada, et see oli täpselt samasugune totalitaarne režiim nagu Hitleri Kolmas Reich. Need ringkonnad suhtuvad negatiivselt ka totalitarismi mõistesse, mille 1951. aastal tegi kuulsaks Hannah Arendt.

-Praegu on väga aktuaalne teema Nõukogude monumentide demonteerimine Poolas, Ukrainas ja Leedus. Venemaa riigimeedia vastureaktsioon on olnud äärmiselt raevukas. Milline on teie kui ajaloolase seisukoht, kas need mälestusmärgid peaksid jääma sinna, kus nad on, või tuleks need teisaldada?

Minu isiklik suhtumine Nõukogude mälestusmärkidesse on ühene. Vaja on vahet teha matmispaikadel ja monumentidel. Kalmistud tuleb säilitada ning Poolas ongi nõnda talitatud. Kalmistute säilitamine on meie võlg, mis lähtub inimlikkusest, matmispaiku ei tohi teotada ja neisse tuleb suhtuda austusega.

Austada tuleb kalmistuid, mitte kultiveerida nõukogude perioodil avalikku ruumi, reeglina linna keskele püstitatud mälestusmärkide kummardamist. Selge, et need on rajatud eesmärgiga kinnistada nõukogude ülemvõimu. Need mälestusmärgid on vaja Moskva protestidele vaatamata demonteerida.

Igal rahval on õigus oma mälupoliitikale ning keegi ei peaks kõrvalt oma tahtmist peale suruma. Katsed sundida Venemaa naabreid uuesti Punaarmee mälestusmärke kummardama või neid oma maal kannatamagi on vastuvõtmatud. Selle kohta on tabavalt öelnud Donald Tusk 2009. aasta 1. septembril Westerplatte poolsaarel peetud mälestusüritusel: Nõukogude sõdurid ei saanud Poolasse ega mujale vabadust tuua, kuna nad ise ei olnud vabad.

Minu arvates pole Poolal Nõukogude Liidu ees mingeid kohustusi. Jah, nad hävitasid Saksa okupatsiooni, kuid tõid endaga igale poole kaasa ainult uue türannia. Nõukogude võimud hävitasid Poolas esmajoones põrandaaluse Poola riigi ja alustasid vägivaldset sovetiseerimist, mis katkes 1956. aastal, ning võtsid meilt ning teistelt Ida-Euroopa rahvastelt ligemale pooleks sajandiks meie vabaduse.