Sakraalhoonete müük ja muuks otstarbeks ümber kohendamine on tänapäeva maailmas juba võrdlemisi levinud. Kirikuid, millel ei jätku kogudusi on muudetud näiteks elamuteks, raamatupoodideks, restoranideks jne. Ei müüda mitte ainult kirikuid, Lääne-Euroopas on müügis ka sünagooge, kuna väga paljud juudid on viimastel kümnenditel eelistanud asuda ümber Iisraeli.
Juhtkiri: veidi enam kui lihtsalt kirik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristlus on praegu ja edaspidigi õhtumaise kultuuri alus, kuid alates 19. sajandi teaduse ja tehnika revolutsioonist on lääne tsivilisatsioon liikunud ikka suurema ilmalikkuse poole. Kristlaskonna juurdekasv on toimunud tänu kolmanda maailma rahvastele, samal ajal kui arenenud riikides on dünaamika pigem vastupidine. See tähendab, et paljud kirikud on jäänud kogudusteta. Eestimaal ringi vaadates näeme hulgaliselt juba hüljatud ja varemetes, aga ka lagunevaid pühakodasid, mille tulevik on pigem tume.
Koguduse võlgade katteks oksjonile pandud Narva Aleksandri suurkiriku saatus on paljuski eriline. Tegemist pole mitte ainult pelgalt arhitektuurimälestise ja Eesti suurima sakraalehitisega. Teatud mõttes on see ühenduslüli, mis seob hävingueelset Narvat hävingujärgsega – ajaloolaste keeles mälupaik ehk teatud märgilise tähendusega sümbol. Tänapäeva Narvas on säilinud vaid mõned Teise maailmasõja eelsed ehitised, mis meenutavad meile, et praeguste hallide hruštšovkade ja paneelmajade kohal asus kunagi teine, rikka ajaloo ning arhitektuuriga linn.
Ka selle kiriku mitte just kõige lihtsam taastamine võeti 1990. aastate alguses ette just nimelt hoone suurt sümbolväärtust silmas pidades. Teoreetiliselt võiks ju tõepoolest ka Aleksandri kirikusse rajada restorani, ööklubi või raamatupoe. Nagu eespool mainitud, leiab maailmast vastavaid pretsedente. Kuid seda tehes loobuksime oma rahvuslikust pärandist ja ajaloost.
Kuulsa vene-bulgaaria filosoofi ja kultuuriteadlase Georgi Gatševi järgi oleks see vastuolus ka meie rahvusliku iseloomuga. Gatšev on ühes oma raamatus pühendanud palju ruumi oma reisile 1970. aastate Nõukogude Eestisse. Ta kirjeldab õhinaga eestlaste truudust oma kodule, seda, kuidas Siberist tagasi tulnud eestlased pühendusid oma varemeiks muudetud kodude ülesehitamisele, selle asemel et käega lüüa ja kuhugi mujale minna.
Aleksandri kirik Narvas on teatud mõttes sild mineviku ja oleviku vahel ning temas elab ka Narva uue õitsengu lootus. Seda, mis on kätte võidetud sedavõrd suurte jõupingutustega, ei tohi kergesti käest anda. Seepärast on uudis, et riik on põhimõtteliselt valmis Narva Aleksandri kiriku ära ostma, väga rõõmustav.