Küllaltki sageli räägitakse sellest, et Eestis elab palju lapsi vaesuses. Jutt on materiaalsest vaesusest. Harvemini arutletakse selle üle, millest tunnevad lapsed puudust hingelises mõttes. Eks seda on ka raskem mõista ja mõõta, kirjutab psühholoog Siiri Rebane Õpetajate Lehes.
Psühholoogi vastuvõtule pöördunud noorte juttudest jääb kõrva, et lapsena oleksid nad tahtnud rohkem või selgemini tajuda vanemate armastust, seda nii enda vastu kui ka vanemate vahel. Lapsepõlves kogemata jäänud vanemate armastust jääb inimene otsima kogu eluks.
Neid mänge, mida laps tahab vanematega koos mängida, tuleb mängida siis, kui ta on laps, neid ei saa lükata kaugesse tulevikku.
Lapsed ootavad, et vanemad neid kiidaksid ja tunnustaksid, tunneksid siirast huvi nende käekäigu ja tegemiste vastu (mis on midagi muud kui kontroll). Mida noorem laps, seda rohkem tahab ta olla koos vanematega. Vanemad on aga aina tööl. Kui on tööd. Kellel on, sel kipub seda hullumoodi palju olema.
Hooletusse jäetud lapse, kelle emal-isal puuduvad nii oskused kui ka tahe lapsega tegelda, tunneb kaugelt ära. Armastuse nappust aga võib tunda ka laps, kes ei kuulu materiaalselt vaeste hulka, kelle vanemad hoolitsevad pere heaolu eest – tal on oma tuba, nutitelefon jm kaasaegsed tehnikavidinad, võimalus trennis ja huviringis käia. Kõik on justkui olemas, raha on päris palju kulutatud. Aga laps istub oma kallite vidinatega üksinda hästi sisustatud toas, kõht täis, klapid peas, ega ole ometi õnnelik. Mida väiksem ta on, seda vähem oskab ta sõnastada, millest tal on puudu. Puudu ongi lähedusest ema ja isaga, kes on suure osa ajast tööl teenimas raha, mille eest osta vidinaid, mille hoolde laps rahateenimise ajaks jätta. Nõiaring …
Sellised vanemad ei tarvitse olla lapse vastu ükskõiksed, küllap nad isegi armastavad teda, aga nad on oma töömullis nii sees, et ei jätku aega ega jõudu mõelda selle üle, mis elus tegelikult tähtis on.
Paljudes psühholoogiaraamatutes on juhitud tähelepanu vastuolule, et peame elus oluliseks ühtesid asju, kuid kulutame suure osa ajast hoopis teistele. Kui vanematelt küsida, kumb on neile tähtsam, kas töö või lapsed, vastab enamik kõhklemata, et lapsed. Tööl ollakse aga rohkem aega. Neid mänge, mida laps tahab vanematega koos mängida, tuleb mängida siis, kui ta on laps, neid ei saa lükata kaugesse tulevikku.
On juhtunud, et psühholoogi juurde tuleb naise pealekäimisel ka mees, sest nende lapsel on koolis probleeme kas õppimise või käitumisega. Isa usub, et tema on omalt poolt teinud piisavalt, et tagada perele materiaalses mõttes hea elu, ning peab oma teismelist tütart või poega tänamatuks, et too oma kohustust hästi õppida ei täida. Suurel osal tööle pühendunud vanemaist on siiski süümepiinad, et nad liiga vähe lastega koos aega veedavad. Süütunne ei aita aga kedagi, kui elukorralduses muudatusi ei tehta.
Vana tõde on, et vanemate tähelepanu pälvimiseks teevad lapsed kas või pahandust, peaasi et neid märgataks. Kui kodus tähelepanu ja tunnustust ei jagu, otsib laps kaaslasteks teisi sama saatusega lapsi, kes ilmutavad teinekord rohkem mõistmist, kuna kogevad oma kodus sama.
Mõnikord on teismelise politseisse sattumine vanematele äratuskellaks, et midagi on valesti. Väga halb, kui vanemad siis teineteisele etteheiteid tegema hakkavad, selle asemel et ühiselt arutada, mis on valesti läinud ja kuidas annaks veel midagi parandada.
Kui vanemad üksnes tööle pühenduvad, koduski vaid sellest räägivad, teeb laps järelduse, et emale-isale ongi tähtis üksnes töö, halvemal juhul tunnetab laps, et tema vaid segab vanemaid, on väsinud vanematele lisakoormaks.
Ükski laps ei tohiks tunda puudust oma vanemate armastusest. Tähtis on seegi, et lapsevanemad oskaksid oma armastust väljendada lapsele arusaadaval moel, nii et laps seda armastust tunneks.
Mida kool teha saab? Ilmselt seda, et neil teemadel lapsevanematega rohkem rääkida, ärgitada neid mõtlema, kas nad suhtlevad oma lastega, väljendavad neile oma armastust ja tunnustavad neid piisavalt. Seda saab teha kas või lastevanemate koosolekutel. Aga osal vanematest pole vist aega ka koosolekutel käia...