Islamistid

FOTO: SCANPIX

Prantsuse peaminister Manuel Vallsil oli õigus, kui ta hiljuti ütles, et  džihadismile pole ühtegi õigustust. Loobumine õigustuste otsimisest, ütles Valls, tähendab ka mitte järele andmist kiusatusele peatuda pikemalt džihadistliku tegutsemisajendi seletamisel, kirjutab prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy.

Samuti oli Vallsil õigus 4. aprillil, kui ta hoiatas ohtude eest, mida kätkeb endas salafismi ideoloogiline võit. Salafism on džihadismi aluseks olev õpetus,  mis näeb Euroopat (ja koos Euroopaga ja Prantsusmaad) usupropaganda peamise tööpõlluna.

Prantsuse valitsused on kolme aastakümne jooksul loobunud selles debatis osalemast. Kui lühikeses plaanis on passiivsus toonud rahu, tegi see võimalikuks selle, et vabariigi väärtustest erinevad väärtused saaksid Prantsuse linnades juurduma hakata. Ja sellele järgnes jonnakas silmade kinni pigistamine, kui valitsused keeldusid tunnistamast, et sõjakas islamifundamentalism oli tegelikult islamifašism, kolmas globaalne versioon totalitarismist, mida kangekaelsed kriitikud on juba veerandsada aastat hukka mõistnud.

Valitsuse läbikukkumisele selles vallas aitas kaasa ka lühinägelikkus poliitilise spektri äärmuste suhtes. 2012. aastal pani Marine Le Pen, paremäärmusliku Rahvusrinde  liider, ühte patta (neid mõlemaid hukka mõistes) palvemütsi, mis on religioosne sümbol, ja näokatte, mis on poliitiline märk. Hiljuti väitis roheliste senaator Esther Benbassa, et miniseelik ei ole vähem võõrandumist tekitav kui chador. Le Pen ja Benbassa ei tee selliste avaldustega muud, kui muudavad vastuvõetavaks barbaarsuse, mis mõnikord ilmneb inimnäolisena ega lase seetõttu kunagi unustada, et selle nimel inimesed tapavad, sandistavad ja vägistavad.

Ja lisaks kõigele on me riigijuhtidel kalduvus argpükslikult tagasi tõmbuda, kui religioossed fanaatikud nende vastu astujaid häbimärgistavad.

Probleemi võimendamine on teada-tuntud eelis, mis ekstremistidel mõõdukate ees on, kuna nad karjuvad kõvemini. Just nagu Prantsuse revolutsiooni ajal, kui Seadusandlikus Kogus jätsid montanjaarid varju žirondiinid, jätavad fanaatilised džihadistid varju suure hulga moslemeid, kes ei taha muud, kui et neid rahule jäetaks ja lastaks oma usku praktiseerida, austades teisi ja seadusi.

Ja lisaks kõigele on me riigijuhtidel kalduvus argpükslikult tagasi tõmbuda, kui religioossed fanaatikud nende vastu astujaid häbimärgistavad. Eile oli see häbimärgistatu India kirjanik Salman Rushdie, täna on see Alžeeria kirjanik Kamel Daoud. Paraku on paljude riigijuhtide esimene reaktsioon häbimärgistada ohvreid ka veel teist korda, viidates sellele, et ju nad ise sellise reaktsiooni põhjustasid.

Hädaolukorraga tegelemine

Mis tahes juhtumit me ei kirjeldaks, tulemus on selge: katse vägivaldse radikalismiga rahu sobitada üksnes julgustab seda tagant. Tulemusena leiame end intellektuaalsest hädaolukorrast, mis kahetsusväärselt viib selle hädaolukorrani, mille valitsused kuulutavad välja terrorirünnakute puhul.

Selle hädaolukorraga tegelemine nõuab eelkõige sõnu ja tegusid, mis on vastupidised neile, mida enamasti on öeldud ja tehtud. Täpsemalt, me peaksime rääkima asjadest nii, nagu nad on. Islamist võib olla eksiteele sattunud moslem, aga ta on igal juhul moslem. Me peame lõpetama iivelduseni korrutamise, et neil ebatüüpilistel moslemitel ei ole «midagi pistmist islamiga».

Teisisõnu, me peame endale aru andma, et need kaks islamit on võideldes teineteise surmahaardesse võtnud, ja kuna võitlustanner on seesama planeet siin ja see sõda ohustab väärtusi, mida lääs tähtsaks peab, siis ei ole see võitlus üksnes moslemite endi asi.

Kui me seda teeme, siis peame end pühendama sellele, et kindlaks teha, lahti harutada ja paljastada islami vihkamise ja terrorismivõrgustikud, ja teha seda samasuguse energia ja arukusega, nagu tuuakse päevavalgele globaalseid maksuvältimisskeeme. Kui kaua võtab aega, et jõuaksime Panama dokumentidest salafismini? Mis takistab mõjukaid ajakirjandusväljaandeid tumedast internetist päevavalgele tooma globaalse džihadi Mossack Fonsecase ja tema kriminaalsed offshore'i kompaniid?

Peale selle peame aitama, julgustama ja ideoloogiliselt toetama moslemeid, kes hülgavad viha-islami ja vahetavad selle islami vastu, mis austab naisi, nende palet, nende õigusi, just nagu inimõigusi üldisemalt. Kas see ei ole mitte sama, mida me tegime üldse mitte nii ammu nende julgete inimeste suhtes, keda nimetasime nõukogude režiimi dissidentideks? Ja kas meil ei olnud toona mitte õigus, kui ignoreerisime neid, kes ütlesid, et dissidendid on vähemus, kes kunagi, mitte eales ei saa kommunismi ideoloogia vastu?

See tähendab vajadust kaitsta Daoudi (kui tuua lihtsalt üks näide), prantsuskeelset moslemi päritolu kirjanikku, kes pakkus välja, et need, kes otsivad turvapaika Euroopas, võiksid õppida hindama Euroopa väärtusi. Selle eest on Daoudi vastu välja kuulutatud topelt-fatwa: üks tema «mõrvarlike vendade» poolt, kui laenata alžeeria-prantsuse ajakirjaniku Mohamed Sifaoui väljendit, ja teine nende just kui progressiivsete ja rassismivastaste Prantsuse intellektuaalide poolt,  kes süüdistasid teda «orientalismi kõige äraleierdatumate klišeede taaskasutusele võtmise üle», kuna ta soovitas Araabia meestel naiste väärikust austada.

Sõjas kuritegeliku salafistliku islamiga peaksid tõelised rassismivastased, imperialismivastased ja demokraatiasse uskujad valima mõõduka ja rahumeelse islami poole. See on ideoloogiline, teoloogiline, poliitiline sõda, mis lõikab sisse kõigisse maailmajagudesse, kõigisse kulutuuridesse, meie endi naaberkvartalist kuni Kurdistani, Maroko, Bosnia, ja Bangladeshini, kus mõistlik islam on elus ja hea tervise juures. See on meie kõige pakilisem ülesanne. See on meie sõda.

Copyright: Project Syndicate, 2016