Kristina Herodes: keda aitab aitamine?

Ajakirja Elustiil moe- ja ilutoimetaja Kristina Herodes Foto: Erlend Štaub

Abivalmidus on voorus. Aga kas seda on ka valmisolek küsida abi? Sõltub olukorrast, eks. Kui uppuja rapsib ise edasi ega tee piuksugi, on ta oma põhja minekus ise süüdi. Kuidas aga suhtuda olukorda, kus uppumisohuväärilist kisa tehakse juba siis, kui vihmapiisad ninale langevad?

Praeguses ühiskonnas on pehmete väärtuste tunnustamine norm. Ole abivalmis, lahke ja salliv. Igaühe hingesopis peitub soov kuuluda nende «heade» hulka, olla aktsepteeritav. Nii ollakse varmad avalikult afišeerima kõiki neid nunnusid omadusi: küll ma olen armas inimene, aitan alati! Aga kas alati on vaja? Pioneerianekdoodis aitas Petja vanatädi üle tee. Ja sai seetõttu vaat et kangelaseks, kuna abivalmidus nõudis ränka vaeva – tädi nimelt ei tahtnud sugugi üle tee minna.

Teine näide. Oleme põnnidega pargis. Pidevalt hüüab kellegi nõudlik hääleke emmet appi, et too aitaks teha seda või toda, ronida sinna, kuhu ise ei saa või ei julge. Emmed tormavad kohale kui stardivalmis päästesalk. Mina ei tule. Jah, olen rängalt normi vastu eksiv, südametu moor! Kuid lasen tõepoolest pikali kukkunud allameetrisel end ise püsti ajada. Hädakisa «Ma ei saa, ma ei saa!» saab alati vastuseks: «Aga proovi!» Minu kratid on tegelikult sellise emaga harjunud ja toimetavad julgelt ning iseseisvalt. Saavadki ise hakkama asjadega, millega iga sama vana väike sell ei saaks.

Miks ma nii teen? Mulle tundub, et oma kallimaid pisikesi alatihti aidates teeksin ma neile halba. Võtaksin ära selle eheda rõõmu, mida väike inimene tunneb, kui ta millegagi hakkama saab. Rööviksin neilt enesekindluse ja sisemise rahu, mis saab toetuda ainult teadmisele: ma tulen ise toime. Kui laps tunneb end turvaliselt vaid siis, kui kogu aeg on kõrval kaitsva kullipilguga emme, tunneb ta end sisimas väga ebakindlalt. Siis kui asi on tõsine, olen loomulikult kohe kohal. Konks ongi selles, et enamik asju tavaelus, mille pärast me hädakisa teeme ja appi jookseme, ei ole tegelikult üldse tõsised. Sageli pole meil reaalsete eluraskuste skaalat, nii tundub ka tilluke pinnavirvendus juba tohutu torm.

Usin abistaja ei aita sageli üldse abivajajat. Tal enesel on seda vaja! Kinnitust, et ta käitub pidevalt õigesti. Võib-olla kompensatsiooni mõnele tegemata jätmisele, lunastust mustale mõttele või lihtsalt vooderdust sisemisele ebakindlusele. Vahel loodetakse ohvrimeelsuse abil lausa armastust välja teenida! Kuid seda ei juhtu kunagi. Abil on väärtus hetkes, sellest ei kasva mingit positiivsusekontot ja selle eest on kohatu oodata tänu. Looduse loogika ja pidev liikumine näitavad ju ilustamata tõde: aitaja kasutatakse ära ja minnakse edasi.

Suurte inimeste abistamisest pole üldjuhul abi kellelegi. Tekib vaid põhjendamatu ootus, et kusagil on keegi teine, kes peaks probleemi lahendama. Vastutus on raske, seda on mugav kellegi teise kraesse veeretada… Selline mõtteviis tekitab terve hulga abist sõltuvaid inimesi, kes võivad viimaks ära unustada, et ka enese jalad kannavad. On neid, kes tõesti ei tule toime, kuid palju enam paraku neid, kes isegi ei proovi. Muremülkast välja ujumise protsess algab aga täpselt samamoodi nagu lastel – sellest esimesest eduelamusest, mis sisendab: ma saan, ma suudan, ma tahan. Ja ise!