Väitluskohtunik: Nestor vs. Karilaid – kes võitis?

Hannus Luure Foto: Erakogu

Tänase väitluse teema oli, nagu Eiki Nestor tegelikult ka täpsustas, kuidas täpsemalt peaks rahvas valima presidenti. Kas referendumiga rahvas otse, või rahva valitud parlamendi ning valijameeste kaudu. Väidet, et tänases olukorras peaks see valik minema otse rahva kätte, ei suutnud minu arvates Jaanus Karilaid piisavalt tõestada, kirjutab väitluskohtunik Hannus Luure.

Teema puhul jäi põhiküsimusi sõelale kaks. Kas otse valimine annab presidendile rohkem vajalikku võimu ning kas ta esindaks rahvast seeläbi rohkem? Esimesele küsimusele vastates väitis Karilaid, et läbi otsevalimiste on presidendil kuidagi suurem mandaat ning seeläbi laieneb tema praegustele volitustele kuidagi suurem mõjuvõim. Seda väidet oleks võinud rohkem analüüsida ning näiteid tuua, kuidas see päris maailmas välja näeks.

Nestor oponeeris sellele väitele, tuues näite, et kuna tegelikud volitused jääksid samaks, siis suurt muutust ei tuleks ning pigem võib rahvas presidendis pettuda, juhul kui viimane on andnud katteta lubadusi.

Küsimusele, kas läbi otsevalimiste esindaks president rahvast kuidagi paremini, ei tulnud samuti lõplikku põhjapanevat tõestust. Nestor veenis mind, et läbi parlamendi ning valijameeste kogu on ka minu kui valija hääl esindatud. Pigem nõustusid mõlemad väitlejad, et president võib ka praegu olla moraalne majakas ning rahva ühendaja, see kõik oleneb rohkem presidendi isikust.

Oli hea, et toodi võrdlusi teiste riikidega. Nestor suutis Leedut näiteks tuues mind veenda, et presidenti otse valides võib tulla pigem ootamatuid probleeme ning populistlikke kandidaate, mis kindlasti ei oleks demokraatia tervisele hea. Karilaiu vastuväide piirdus sellega, et ka praegu on parteid populistlikud. Miks siis ei peaks ka presidendi valimiskampaania olema?

Mida Karilaid tegi hästi, kuid mis selles väitluses tulenevalt teemast nii oluliseks ei osutunud, on see, et pani mõtlema, kas äkki demokraatia olukorra parandamiseks tuleks anda presidendile rohkem volitusi. Mõlemad väitlejad nõustusid, et see on debateerimist väärt ning juhul, kui presidendi volitusi peaks suurendama, tuleks tõsiselt kaaluda ka tema valimise korra muutmist.

Kindlasti peab Eiki Nestorile ette heitma seda, et ta ei lasknud Jaanus Karilaiaul esitada küsimusi, kui oli Karilaiu küsimise kord. Väitlus on alati sisukam, kui on rohkem mõlemapoolset mõttevahetust. Nii saab paremini vastase mõtetest aru ning ka enda mõtteid saab tegelikult paremini esitada.