Uus Tartu Ülikooli seadus – miks?

Foto: Margus Ansu

Seni on ajakirjanduses põgusalt juttu olnud Tartu Ülikooli nõukogu ja kuratooriumi erinevatest seisukohtadest ülikooli kavandatava juhtimisreformiga seoses, tagaplaanile on jäänud aga vaidluse sisu.

Mida tähendab väide, et ülikooli ja ühiskonna seost on vaja parandada? Mida selle seosega mõeldakse? Kes ja kuidas on sidusust mõõtnud ja analüüsinud ning millised on probleemid ülikooli ja ühiskonna/riigi vahelises suhtlemises? Kuidas peaks kavatsetav reform sidusust parandama?

Kui ülikooli ja ühiskonna seos on tõesti halb, siis kas probleem on ülikoolis või hoopis riigis, mis laseb ülikoolil küll hea meelega osutada ühiskonnale vajalikke teenuseid, ent ei taha võtta endale kohustust nende täitmist rahastada? Kuni need küsimused pole saanud ammendavaid vastuseid, ei saa me ka loota, et kavandatav reform midagi lahendaks.

Seaduse ajaloost

Uut Tartu Ülikooli seadust hakati koostama juba rektor Jaak Aaviksoo ajal. Seda põhjendati vajadusega määratleda Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli roll ja vastutus ning riigi tugi nende funktsioonide täitmiseks.

Lähtuti arusaamast, et ülikool juba täidab vabatahtlikult rahvusülikoolile omaseid funktsioone, käitudes vastutustundlikult, samas kui riik seda ei tee. Puudutati ka juhtimist, osutades, et ülikooli ja ühiskonna sidususe tagamiseks loodud kuratoorium ei ole piisavalt motiveeritud/suutlik täitma oma rolli – seista ülikooli huvide eest riigi tasandil. Paraku pandi ülikoolis koostatud uue ülikooliseaduse projekt ministeeriumis kalevi alla.

2009. a tuli rektor Alar Karis avalikkuse ette avaldusega, et Tartu Ülikooli ja ühiskonna paremaks sidustamiseks on vaja uuesti defineerida rahvusülikooli roll ja vastutus ning reformida ülikooli juhtimist. Seaduseelnõu aluste väljatöötamiseks moodustas haridus- ja teadusminister töörühma, kuhu ei kuulunud ühtki akadeemilise taustaga isikut. Komisjoni seisukohad said teaduskondades tugeva sisulise kriitika osaliseks.

Eelnõu arutelu ülikooli nõukogus kujunes väga tormiliseks ning terve hulk esialgseid ettepanekuid hääletati eelnõust välja. Ühiste jõupingutustega leiti siiski ministeeriumi töögrupi ja ülikooli seisukohtade vahel mõlemat poolt rahuldav tasakaal.

Dokumendi uuendatud redaktsioon jõudis valitsusse ja sealt riigikogusse, kus aga selgus, et ülikooli nõukogu seisukohtadest mööda minnes jätkas kuratoorium vana ettepanekute paketiga, mille olulised punktid kattuvad paraku just nende juhtimispõhimõtetega, mis ülikooli nõukogu poolt maha hääletati.

Nüüd on selgunud, et riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg, olles ise kuratooriumi liige, on asunud avalikult toetama kuratooriumi ettepanekuid, mitte valitsuse ja ülikooli nõukogu kooskõlastatud eelnõu (EPL 4.1.2011). Vahepeal on Tallinna Ülikooli õigusakadeemia esitanud Kreitzbergi Tallinna Ülikooli rektori kandidaadiks. Kreitzberg ise tekkinud huvide konflikti ei tunnista (PM 27.12.2010).

Mida seadus püüab lahendada?

Tartu Ülikoolil on Eesti ühiskonna ees hulk kohustusi, mis suuremates riikides ei ole vaid ühe ülikooli või tema töötajate kanda. Rahvusülikooli ja ainsa universitas’ena peame arendama kõiki alusteadusi ning samas seisma hea eesti rahvuskultuuri, emakeelse teaduse ja teaduskeele arengu ning rahvusliku haritlaskonna järjepidevuse kindlustamise eest.

Selle vastutuse tunnetamine ei luba ülikoolil teha mitmeid valikuid, mis kergendaksid saamist rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks (nt üleminek ingliskeelsele õppele, üksikute prioriteetsete erialade väljavalimine, väikeste erialade sulgemine jne).

Lisaks õppe- ja teadustööle panustavad ülikooli õppejõud oma energiat ja teadmisi poliitikanõustamisse, seadusloomesse, omakeelse terminoloogia arendamisse, riiklike programmide koostamisse ja täitmisse, ekspertiisi- ja konsultatsioonitegevusse, täienduskoolituste läbiviimisse, üldhariduskooli õppekavade koostamisse ja arendamisse, õpikute kirjutamisse, olümpiaadide korraldamisse jne.

Mitmed Tartu Ülikooli töötajad on olnud valitud riigikogusse ja volikogudesse või töötanud ministritena, osalenud või osalevad presidendi ja ministeeriumide arvukates komisjonides.

Miks püütakse siis jätta muljet, nagu elaksid ülikooli teadlased ja õppejõud oma elevandiluust tornis ega teaks midagi ühiskonna vajadustest? Miks peaksid uude ülikooli nõukogusse määratavad kuus liiget esindama avalikku huvi paremini kui ülikooli enda liikmed, kes täidavad arvukaid avalikke ülesandeid?

Samuti sisendatakse, nagu ei suudaks ülikool ühiskonna antud vahendeid ise mõistlikult avalikes huvides kasutada. See on inimeste teadlik eksitamine, sest riik ei anna ülikoolile kotiga raha, mida too saab omatahtsi laiali jagada, vaid eraldab seda sihtotstarbeliselt rahvusvaheliselt hinnatud õppekavadele ja teadusprojektidele. Küsimus on ikkagi selles, et raha, mida ülikoolile antakse, on niivõrd vähe, et sellega ei ole võimalik täita rahvusülikooli funktsioone.

Nõukogu ja senati tasakaal

Ülikooli juhtimise reformi kandvaks ideeks on kujundada praeguse kuratooriumi asemel uut tüüpi ülikooli nõukogu, mis koosneks 11 liikmest, kellest viis nimetab teadus- ja haridusminister, ühe Teaduste Akadeemia ning viis ülikool ise. Senine ülikooli nõukogu kujundatakse ümber senatiks. Nii saaks olema ühe juhtimisorgani asemel kaks – nõukogu ja senat.

Peamiseks probleemiks on nõukogu ja senati pädevuse määramine, sealhulgas küsimus, kuidas tuleks valida rektor, samuti see, kes võtab vastu ülikooli põhikirja. Seni oli ülikooli põhikirja vastuvõtmine ja muutmine ülikooli nõukogu pädevuses.

Ülikooli nõukogu koosnes ülikoolipere valitud esindajatest. Sellega oli tagatud ülikooli õigus iseseisvalt otsustada teadus- ja õppetöö sisu, õppekorralduse ja õppekavade üle, määrata oma struktuur ning õppejõudude ja teadustöötajate valiku tingimused.

Kuratoorium soovib aga anda põhikirja vastuvõtmise ja muutmise, samuti eelarve vastuvõtmise ainuüksi uue, välisliikmete enamusega nõukogu pädevusse. Ülikooli praegune kõrgeim kogu – nõukogu – otsustas juunikuisel koosolekul, et põhikirja vastuvõtmine peaks toimuma järgmiselt: senat, kuhu kuuluksid rektor ja ülikooli poolt valitud liikmed, sh üliõpilased, võtaks vastu põhikirja, mille nõukogu omakorda kinnitaks. Nii säiliks tasakaal ülikooli jaoks kõige olulisemate otsuste vastuvõtmisel.

Eelarve osas oleks ülikooli ettepaneku kohaselt samuti tasakaal olemas – nõukogu võtab küll eelarve vastu, kuid senatil on siin ühekordne vetoõigus. Selge on see, et senati kui akadeemilise kogukonna esinduskogu otsused saavad lähtuda ainult ülikooli huvidest, uue nõukogu koosseisu arvestades ei pruugi see aga nõukogu otsuste puhul alati nii olla. Siin võib mängu tulla nii asjatundmatus kui ka päevapoliitika.

Kuratooriumi esitatud nägemus rektori ja ülikooli vahekorrast ei kattu ülikooli seniste traditsioonide ega ka ülikooli kõrgeima otsustuskogu seisukohaga. Ülikooli seisukoha järgi ei peaks rektori valimise korda oluliselt muutma – rektori peaks valima laiapõhjaline akadeemiline valimiskogu, kuhu kuuluksid uue nõukogu ja senati liikmed, aga ka kõik ülikooli korralised professorid ning teaduskondade nõukogude liikmed ja üliõpilaskonna esindajad.

Sellisel viisil valitud rektoril on olnud ja on nii ülikooli sees kui kogu ühiskonnas suur autoriteet, ta on ülikooli akadeemiline liider. Kuratoorium soovib, et rektori valiks uus nõukogu, kusjuures piisaks kaheksa nõukogu liikme poolthäälest. Seega kaoks rektori vastutus oma töö eest ülikooli liikmeskonna (sealhulgas ka üliõpilaste) ees, jääks vaid vastutus välisliikmete enamusega nõukogu ees.

Nii muutuks vähemalt teoreetiliselt võimalikuks olukord, kus ülikoolile leitakse juht ülikoolivälise kokkuleppe kaudu, sõltumata sellest, mida ülikooli akadeemiline kogukond sellest arvab. Sellises kitsas ringis valitud rektor ei ole enam ülikooli tegelik liider, pigem sarnaneb ta äriühingu nõukogu määratud tegevjuhiga.

Seega ei saa ta enam olla akadeemilise kogukonna autoriteetne ja sõltumatu esindaja ühiskonnale olulistes küsimustes kaasarääkimisel. Samuti on tema hääl nõrgem ülikooli huvide eest seismisel.

Autonoomia vähendamine on ohtlik

Käesoleva aktsiooni põhjenduseks tuuakse sageli seda, et teised maad on samuti juhtimisreformi läbinud. Seejuures vaikitakse sellest, et need reformid on enamasti olnud vastassuunalised – taotletud on ülikooli autonoomia suurendamist, mitte vähendamist.

Riikides, kus ülikoolide autonoomiat on vähendatud (näiteks Taanis), on see kutsunud esile tugevaid proteste. Tartu Ülikooli uus seadus toetub Austria mudelile, aga ei arvesta täiesti erinevat ühiskondlikku tausta – ülikooli autonoomia erinev määr, erinev poliitiline kultuur, Eesti väiksus, see, et Tartu Ülikooli puhul on tegemist rahvusülikooliga jne.

Ülikooli kuratooriumi esimees Jüri Raidla, kes praegu on asunud agaralt kaitsma ülikoolielu küsimuste otsustamist väljaspool ülikooli valitud esinduskogu, on sellise lahenduse võimalike ohtude eest ise hoiatanud: «Täna ja lähemas tulevikus on veel liiga vara muuta kuratoorium ülikooli otsustuskoguks, kuna see võiks viia ülikooli juhtimise liigsele politiseerimisele. On täiesti selge, et poliitilistel jõududel on huvi otseselt või kaudselt osaleda Tartu Ülikooli suguse esindusliku organisatsiooni juhtimisel, kui senine akadeemilis-administratiivne juhtimismudel asendatakse millegi muuga. /---/

Õige pea muutuks ülikooli kuratooriumi liikmete määramine ja nende suunamine väga sarnaseks riigiettevõtete nõukogude määramise ja tegevuse suunamisega. Edasi ei ole enam palju maad ülikooli akadeemilise juhtkonna valimisele või määramisele poliitilistel kaalutlustel ning politiseeritud õppekavade ilmumisele ülikooli.» (UT 30.10.2003)

Nagu näha, on need kuldsed sõnad öeldud juba 2003. aastal, mil alustati arutelu praegu poleemikat põhjustava ülikooliseaduse muutmise üle. Paraku on tema nüüdsed seisukohad sellest radikaalselt erinevad. Kas Eesti ühiskond on seitsme aastaga tõesti niivõrd muutunud, et enam pole niisugused hirmud põhjendatud?

Autorid on TÜ nõukogu liikmed, kes kirjutasid detsembris riigikogu kultuurikomisjonile pöördumise, kus juhtisid tähelepanu ülikooli kuratooriumi ja nõukogu eriarvamustele, ning selgitavad tekkinud diskussiooni valguses nüüd oma pöördumise tausta.