Karmo Tüür: midagi õõvastavat on selles, kuidas 9. mai rituaal muutub järjest sisutühjemaks ja agressiivsemaks

Karmo Tüür Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9. mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust, kirjutab politoloog Karmo Tüür oma blogis.

Ühest küljest pole kõiges selles midagi uut ega erakordset. Omad rituaalsed mängud on igal rahval ning nn Suure Kannatuse ja Suure Võidu motiivid kuuluvad iga riigi eneseloo juurde. 

Kuid teisalt on midagi õõvastavat selles, kuidas aastast aastasse muutub selle rituaali sisu järjest sisutühjemaks ja agressiivsemaks. Raevukalt eiratakse enda osalust sõja vallapäästmises ja koostööd natsionaalsotsialistliku Saksamaaga sõja alguses (vt nn Ööhuntide pealiku reaktsiooni ajakirjaniku küsimusele). Tänavatele ilmuvad üha uued veteranirolli etendavad tegelased, kuigi on siililegi selge, et vaid väga vähesed tegelikult sõjas osalenud on võimelised veel omal jalal liikuma. Autod ja isegi lapsevankrid ehitakse tankideks (mõistagi on ka see tublis kapitalistlikus vaimus äriks muudetud).

Ausalt öeldes just see viimane on minu jaoks muutunud võiduhulluse sümboliks. Kui emad riietavad oma lapsi sõduriteks ja panevad istuma tanki. Selle kõrval on üsna kahvatud igasugu muud ideed, nagu näiteks hiljutine ettepanek hakata koostama Venemaa regioonide patriootilisuse reitingut jms.

Kahjuks pole see meie jaoks mingi kauge maa kummaline rituaal. Ka meie ümber ja seas elab neid, kelle meelest on Eesti nn Vene Maailma (Russkii Mir) osa ning kes soovivad siin seda sõda edasi sõdida. Nagu igal aastal 9. mai paiku, algab ka siin aktiiv-agressiivne faas. Sõda, kui mitte millegi muu, siis mitte niivõrd mõistuse, kuivõrd südamete üle.