Jäin eile autoga Tallinnas Kristiines lasteaia juurde lumme kinni. Lasteaia tänav polnud sahka ammu näinud ning ka parkimiskohtade puhastamisele ei olnud keegi mõelnud, kuigi viimasest suurest lumesajust on juba päevi möödas. Ei aidanud lumelabidas ega auto lükkamine, sest lund väljaspool sissesõidetud rööpaid oli lihtsalt liiga palju ja maapind ise jääs.
See, et kõrvaltänavad on Tallinnas keeruliselt läbitavad, pole juba ammu kellelegi uudis. Nii käib kitsaks muutunud tänavatel igapäevane õnnemäng, kus on ühed rööpad sees ja rööbastevaheline lumi lihvib auto põhja. Tänavat tuleb läbida lootuses, et ehk õnnestub jõuda sihtpunkti, ilma et keegi juhtuks vastu sõitma, sest põigata pole vastutuleva auto eest kitsastel tänavatel kuhugi. Kui juba suured prügiautod jäävad lumme kinni, siis mida teha veel tavalise sõiduautoga.
Ehk oleks linnavalitsusest aus tunnistada, et lumetõrjega ei saada lihtsalt hakkama, kuulutada välja eriolukord ja soovitada liigelda ainult maasturitega. See, et Ameerika Ühendriikides peatub lumesaju korral liiklus ja ka elu isegi Washingtonis, olen ise kogenud. Ju me hakkame Tallinnas jõudma oma lumiste oludega toimetulekul samale tasemele.
Muidugi on majanduslik olukord raske ja lisaraha lumetõrjeks keeruline leida, kuid kui võttagi seisukoht, et teeme nii palju kui suudame, siis matavadki lumehanged lõpuks linna, sest käes on jaanuar ning õiged talvekuud alles ees. Mida rohkem lasta lumel üle pea kasvada, seda keerulisem on olukorda kontrolli alla saada, sest lund tuleb tasapisi pidevalt juurde.
Lugedes pealinna ajalehte ja vaadates linnatelevisiooni, siis probleeme nagu polegi. Linnapea otsib spetsiaalse komisjoni abil oma tõde, aga lume ja linnaga ei tegele justkui keegi. Pigem võiks spetsiaalne lumekomisjon otsida praegusest nadist seisust väljapääsu.
Tallinlased võivad muidugi kaaluda ka auto koju jätmist ning ühistranspordi kasutamist, nagu otsustas naabrimees. Kuid kui lasteaed ei asu naabertänavas ja bussiga sinna jõudmine on keeruline, siis ongi võimalik vaid loota, et ehk aitavad sõiduoskused ja õnn seekord siiski kohale jõuda.
Autoga lumes kinni olles sain omamoodi kogemuse – mulle tuli appi üks vanem mees, kes laenas labidat, ja üks naisterahvas püüdis aidata autot lükata, kuid noored mehed sõitsid osavõtmatult mööda. Minu päästeingliks sai üks BMW maasturiga kena naine, kes asjalikult toimetades tõmbas auto lõpuks kindlamale pinnasele. Nagu selgus, oli ta samast kohast varasematel päevadel juba mitmeid autosid välja tõmmanud…