Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/04/18/2969178t1hfd43.jpg)
Kellelegi, kes tunneb Euroopa Liidu hingeelu, pole saladuseks, et viisavabadusel Türgiga on halb lõhn juures. Samuti pole saladus, et Euroopa Liidul pole valikut. Viisavabadus on hind, mida ELi riigid peavad maksma selle eest, et Türgi paneks käe ette põgenike voole, mille eelmise aasta saldo ületas miljoni. Türgi on viimastel nädalatel demonstreerinud oma võimet seda teha ning ootab ELilt nüüd vastuteenet.
Euroopa Komisjon teatas sel nädalal, et Türgi on täitnud lõviosa viisavabaduse tehnilistest tingimustest ning ülejäänud on käeulatuses. Komisjoni hinnang peegeldab Angela Merkeli juhitud konsensust ELis: viisavabadus Türgiga tuleb ära teha, maksku mis maksab. Järgnev hääletus Euroopa Parlamendis on formaalsus. Seal domineerivad konservatiivid-sotsialistid. ELi liikmesriikidel ei ole alates Lissaboni leppest viisavabaduse küsimuses enam vetoõigust.
Leppe tulemusena saavad need türklased, kel on ELi nõuetele vastavad biomeetrilised passid, juulist turistidena reisida ühendusse viisavabalt. Türgi on suur riik ja Euroopas kardetakse uut rändelainet, aga see hirm on suuresti liialdatud.
Biomeetrilised passid on praegu kättesaadavad vähestele, asüüli türklased Euroopas üldjuhul ei saa, väljasaatmisreeglid on osa viisavabadusest, Schengenisse sisenemist piiravad ka muud tingimused – ning alati on ELil võimalus viisavabadus ajutiselt peatada.