Euroopa Komisjon teatas sel nädalal, et Türgi on täitnud lõviosa viisavabaduse tehnilistest tingimustest ning ülejäänud on käeulatuses. Komisjoni hinnang peegeldab Angela Merkeli juhitud konsensust ELis: viisavabadus Türgiga tuleb ära teha, maksku mis maksab. Järgnev hääletus Euroopa Parlamendis on formaalsus. Seal domineerivad konservatiivid-sotsialistid. ELi liikmesriikidel ei ole alates Lissaboni leppest viisavabaduse küsimuses enam vetoõigust.
Leppe tulemusena saavad need türklased, kel on ELi nõuetele vastavad biomeetrilised passid, juulist turistidena reisida ühendusse viisavabalt. Türgi on suur riik ja Euroopas kardetakse uut rändelainet, aga see hirm on suuresti liialdatud.
Biomeetrilised passid on praegu kättesaadavad vähestele, asüüli türklased Euroopas üldjuhul ei saa, väljasaatmisreeglid on osa viisavabadusest, Schengenisse sisenemist piiravad ka muud tingimused – ning alati on ELil võimalus viisavabadus ajutiselt peatada.
Problemaatilisem on komisjoni otsuse järellainetus. Kiirus, millega see läbi surutakse (vastav kokkulepe Türgiga saavutati alles märtsi keskel), tekitab küsimuse, kas Türgile ei tehta järeleandmisi poliitilistel põhjustel. Kui nii, siis loodaks sellega pretsedent Ukrainale jt viisavabaduse soovijatele. Veel vastuolulisem on küsimus Türgi demokraatia ja õigusriigi kvaliteedist: riigi autoritaarne juhtkond piirab sõnavabadust, vangistab ajakirjanikke ja peab riigi idaosas sisuliselt kodusõda kurdide vastu, klassifitseerides viimaseid väga kergesti terroristideks. Süüdistused, et Ankara pole viisavabadust ära teeninud, on Lääne-Euroopas igapäevased.