Peeter Langovitsi tagasivaade: kuulsuste vahakujud valmisid Eestis

Vahakujud AS AM Projekt ateljees valmimas 1991 Foto: Peeter Langovits

Kui AS AM Projekt (praegune Wax Stuudio OÜ), mille eestvedajateks ettevõtjatest arhitektid Ene ja Andres Mänd, 1991. aastal projekteerimistöödega alustas, ei teadnud nad, et nende edulooks saavad hoopis vahakujud.

Esimene neist valmis proovitööna Soome Mikkeli muuseumile näitleja Ake Kallialast ja selle suurepärane teostus tõi neile suurema tellimuse. Eestis esimestena hakkasid nad kuulsustest vahakujusid valmistama. Tiimiga liitusid ka skulptor Ants Mölder ning aastaid filmikunstniku ja dekoraatorina töötanud Tiina Linzbach.

Juba 15. maiks 1993 valmisid Mikkeli lähistel asuva Visulahti vahakujude kabinetile veel laulja Katri-Helena, kirjanik Jörn Donneri, meelelahutaja Spede Pasaneni, näitleja Pirkka-Pekka Peteliuse ja president Lennart Meri kujud.

Mul õnnestus näha Tallinnas Raja tänaval asuva monumentaalkunsti maja ühes ateljees keerukat tööprotsessi. Siis oli valmimas Katri-Helena kuju, Donneri ja Pasaneni pead ja keha olid skulptoritel alles vormimisel.

Ühe vahakuju valmistamiseks kulus kuni viis kuud. Eeltööna tutvuti modelliga põhjalikult: vaadati fotosid ja filmisalvestusi, käidi Soomes, kus jälgiti tema käitumist ja iseloomulikke poose-žeste, võeti vajalikke mõõte ja tutvuti garderoobiga. Ikka selleks, et töös täpne olla.

Skulptor Ants Möldri töö algas kuju savist pea modelleerimisega. Sellest valmistati kipsvorm ja täideti see sulatatud ja puhastatud mesilasevahaga, millesse lisati sellises koguses värvipigmenti, et kujutatava nahavärvus talle iseloomulik saaks. Kui vahast pea oli vormi saanud, järgnes suurt kannatlikkust ja aega nõudev viimistlemise etapp. Sobivad silmad telliti kataloogi järgi Saksamaalt ning kinnitati need hoolikalt vahasse. Juuksed, habe ja kulmud tuli vaha sisse istutada karvhaaval.

Kehad valmisid traatvõrestikul ning makrofleksi, paberi ja vatiiniga anti sellele sobiv kuju. Vahast tehti ka käed, kuid siin kasutati lihtsamat teed – vorm tehti modelli omadega võimalikult sarnaste käte järgi ja kunstniku modelleerimine jäi ära. Katri-Helena puhul oli abi hambaarstist, et jäädvustada ta võluv naeratus. Kui kujudele oli leitud sobivad poosid ja iseloomulikud kehavormid, jõuti riietamiseni.

Ainsana kujutati istuvana Jörn Donnerit, teised valati vahasse seisvana. Valitud riideid pandi selga osade kaupa, kokku õmmeldi need alles lõppstaadiumis. Viimaseks jäi make up – sedagi tehti sellise meisterlikkusega, et vahakujud said võimalikult elutruud. Lennart Meri puhul pikkadest läbirääkimistest hoolimata mõõtmiseni ei jõutudki ning kuju tehti tähtajaks valmis arvukate arhiivifotode ja salvestuste järgi.