Maari Põim

FOTO: Erakogu

Soolise palgalõhe probleemist saame rääkida siis, kui samaväärse töö eest saadakse erinevat tasupõhjendamatult. Sooline palgalõhe on seotud soostereotüüpsete hoiakute ja arusaamadega. Stereotüübid on üheülbalised üldistused, mis seostavad üksikisiku teatud omadusi ja võimeid tema sooga, ehitades üles lihtsustatud kujutelmasid, mille järgi «mehed on niisugused» ja «naised on naasugused» või «õige mees/naine peab olema selline», kirjutab Maari Põim.

Ühtlasi toimivad soostereotüübid ka piirajatena, kuna kitsendatakse enda ja teiste valikuvõimalusi — soole paslikud tegevused ning teised variandid, mis välja jäetakse. Nii valivad paljud noored oma huvialad ja eriala, kaaludes üksnes pooli tegelikust võimalusteringist.

Soostereotüübid taastoodavad soolist palgalõhet, kuna nende järgi peaks just mees olema peres leivateenija (seega alati tööl) ning naine jääma haige lapsega koju. Viimane omakorda asetab ta tööturul haavatavamasse olukorda. Traditsiooniliste soorollide alalhoidmine annab tööandjale «põhjuse» eelistada kõrgele positsioonile tööle meest ning naisalluvale vähem palka maksta.

Olukord, milles ei peeta vajalikuks mehi ja naisi samaväärse töö eest võrdselt tasustada või, vastupidi, ei pakuta piisavalt paindlikku töökorraldust, mis võimaldaks võrdselt panustada, ei ole aga kujunenud välja juhuslikult ega vaakumis. Seda mõjutab ühiskonnas kehtiv soosüsteem.

Pahatihti jääb süsteemne ebavõrdsus aga välja toomata, seega nähtamatuks. Seda olenemata asjaolust, et elame sooliselt eristatud maailmas, milles inimestele esitatakse soost lähtuvalt nagu muuseas erinevaid ootusi ja nende vaimseid võimed hinnatakse tihtipeale vastandlikel alustel. Retoorikas seda tunnistama ei kiputa, kuna ebavõrdsust ei osata tähelegi panna, veel vähem aga sellega tegeleda.

Sooline ebavõrdsus väärib aga kindlasti eraldi tähelepanu, sest soolisuse mainimata jätmisest ehk nähtamatuks muutmisest tuleneb soopime poliitika, mis ei aita lahendada meie ühiskonna aktuaalseid probleeme nagu näiteks Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe (28,3%), sooline diskrimineerimine ega sooline vägivald.

Stereotüüpsed käepikendused läbi elu

Eestis on sookvoodid käibel nii mitmeski koolis poiste kasuks, kuna poiste koolist väljalangevus on ühiskonnas olulise probleemina tõstatatud. Samal ajal aga taunitakse kummastaval kombel sookvoote, mis parendaksid tüdrukute ja naiste positsioone mistahes valdkonnas. Poiste koolist väljalangevuse süü pannakse pahatihti naisõpetajate ja tüdrukute õlule, kel koolis «liiga hästi» läheb, väites, et poisid vajavat haaravamat ja paindlikku õppekeskkonda, justkui tüdrukute vaimsed võimed seda ei eeldaks. Erisusi põhjendatakse bioloogiaga, selmet heita kriitiline pilk soolisele sotsialiseerumisele ehk viisile, kuidas tüdrukuid treitakse olema kuulekad ja leppima vähesega, poisse aga julgustatakse vastu hakkama, enda eest seisma ja oma arvamust välja ütlema.

Noorte naiste ja meeste hilisemad karjäärivalikud peegeldavad tihtipeale sarnaseid soostereotüüpseid n-ö käepikendusi: naised traditsioonilise emarolli käepikendustena hoolitsus-, kasvatus-, ilu- ja toitlustusvaldkonnas, mehed traditsioonilise isarolli käepikendustena juhi ja liidri rollis, tehnilistel aladel, transpordi- ja rahandusvallas. Eesti noortevaldkonna dokumentides jääb soolisus läbiva teemana sageli aga katmata, kuigi noored on soolised olendid, kelle valikud pole seletatavad üksnes vanusegrupi ja majandusliku ebavõrdsusega. Ilmselt on see nii seetõttu, et sookategooriat peetakse üleliigseks. Või siis eeldatakse, et juba sellest piisab, kui ühes või teises tegevuses osalevad nii noormehed kui ka neiud ja siis ongi juba võrdsus majas. Või et kui inimene ise valis, siis rohkem polegi siin midagi rääkida. Nii lihtne see paraku pole.

Kuna noored naised ja noored mehed kogevad elus väga erinevaid barjääre haridus- ja tööelus, samuti lahknevad nendele suunatud ühiskondlikud rolliootused ning nende elukaared on erinevad, siis vajame sootundlikku noortepoliitikat. Näiteks – kui soovime noortes kujundada ettevõtlikke hoiakuid, on äärmiselt oluline meeles pidada, et see teema kõnetab noori erinevalt ning neile avanevad võimalused on sotsialiseerumisest tulenevalt erisugused.

Nii näiteks ei pruugi noored naised iseend näha ettevõtjana, kuna ettevõtja soolistatud kuvand viitab pigem meesterahvale. Seega pole adekvaatne õlgu kehitada, et tüdrukuid ennast ju see finantsvärk üldse ei huvita ning sellega panemegi teema lukku. Vastupidi, just selle pärast, et ühiskondlikud ootused töötavad selles teemas naiste kahjuks, tuleb teha teadlikke jõupingutusi, et seni vähem kaasatud grupp leiaks oma nurga, milles teemaga haakuda. Jah, see ei ole alati lihtne.

Eestis on naisettevõtjaid vähe, kuna naised kogevad ettevõtlusesse suundudes ja karjääriredelil meestega võrreldes rohkem kõhklusi ja majanduslikke barjääre, neil on vähem nn kasulikke tutvusi rahandusringkondades ja seetõttu tunnevad nad pankades laenutaotlust esitades end ebakindlamalt. Nii on naistel raskusi oma ettevõtte loomisel ning nende loodud ettevõtted edenevad aeglaselt. (Laas 2012: 6–7) See vastab nn otsustaja stereotüübile, milles poisse julgustatakse väikesest peale riskima, katsetama ja samas ka vastutama, nende eksimusi ja möödapanekuid võetakse aga katsetamise loomuliku osana. Tüdrukutele seevastu pajatatakse muinasjutte, mille kohaselt neil tulekski passiivselt oodata, et tulevasele otsustajale oma välimusega silma jääda ning kõik ongi õige, kui otsused nende eest ära tehakse.

Sellist ühiskondlikku taaka arvesse võttes ilmneb vajadus teha suuremaid jõupingutusi, et noori naisi ja tüdrukuid julgustada otsustama, riskima, katsetama ning kõrvaldada seejuures barjäärid ja stereotüüpne suhtumine naiste võimetesse. Iva on selles, et naiste ebaproportsionaalne osalus ettevõtluses, eriti börsil noteeritud ettevõtete nõukogudes, kujundab ühiskonda ühekülgselt meestekeskseks ning jätab naised kõrvale strateegiliselt tähtsate otsustusprotsesside juurest, rääkimatagi sellest, et nende tuleviku sissetulekud ja pension on väiksemad.

Noormehi aga mõjutavad teistsugused stereotüübid, mille kohaselt noormehe amet või hobi peaks olema nn mehelik, vastasel korral tuleb tõestada, kas ta ikka on «tõeline mees». Samuti peetakse poiste puhul õppeedukust tihti vähemtähtsaks kui töökogemust, ent madala haridusega noormeeste tõenäosus NEET-staatusesse* langeda on suurem. Samal ajal tuleks arvesse võtta, et olemasolevatest valikutest eelistatakse stereotüüpselt n-ö soole sobivamaid, näiteks võidakse viltu vaadata noortele meestele, kes valivad töö lastega või vanurite hoolekandes, ning nendel aladel on ka omakorda vähe mehi, mis taastoodab tööturu segregatsiooni (soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013: 73).

Imestada võidakse sellegi üle, kui mees soovib kandideerida sekretäriks või assistendiks, mitte aga juhiks. Meestelt ei eeldata abi küsimist. Nende haridus- ja karjääritee kipub sedasi aga lineaarne olema, ses on vähem paindlikku enesetäiendamist ja loovaid sotsiaalprojekte, keeleõpet, oma tervise tähtsustamist, lapsehoolduspuhkust.

Murettekitavaid (ning paraku soostereotüüpselt oodatavaid) tagajärgi kajastas Tartu Ülikooli RAKE tehtud Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome (2015: 91). Uuringust ilmnes, et meeste seas on riskikäitumine ning enese ja oma lähedaste tervise ohtu seadmine levinud: iga neljas joob mitu korda nädalas, kolmandik suitsetab regulaarselt, ligi pool on tarvitanud narkootikume, juhupartnerid on olnud igal kolmandal, iga kümnes mees on olnud paarisuhtes vägivaldne.

Ebavõrdsus

Sooline palgalõhe on uuringute järgi nähtav juba noorte taskuraha soolistes erinevustes. Vastutus tasustamise eest pannakse tööandjatelt ära (noorte) naiste õlule, õpetades, et nad «julgemini» oma palkasid läbi räägiksid, samas unustades, et ka julge küsimise peale ei pruugita noorele naisele vastu tulla. Pigem antakse mõista, et rivi juba ootab tema järel, või jäetakse tähelepanuta, et palgalõhe eksisteerib ka sektoriteüleselt: valdkonnas, milles soostereotüüpselt domineerib naistööjõud, näiteks mittetulundussektor ja tervishoiuvaldkond, on alatasustatud.

Tihti pole sellistel aladel töötasu lihtsalt kuskilt juurde küsida, seda pole võtta, mille peale taaskord õlgu kehitatakse, et miks te inseneriks ei läinud. Sotsiaalseid töökohti täitvatel inimestel polegi justkui õigust inimväärsele elule, seda nende töö ei «tooda kasumit»? Ilmneb selge neoliberalistlik mõõdupuu, millega asetatakse esiplaanile finantsmaailma näitajad, kuigi sotsiaalsektor pole kõikjal ühtviisi ebainimlikult madalalt tasustatud.   

Hea, kui eesti noored on teiste eagruppidega võrreldes rohkem veendunud selles, et naised ja mehed on tööturul võrdsed (soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009: 70). See annab ühest küljest lootust, et tuleviku tööturg on sooliselt tasakaalustatum. Samas ilmneb siin aga pealiskaudsuse ja ebapiisava teadlikkuse oht juhul, kui võrdsusretoorika ei avaldu praktikas: arvates, et võrdsus tekib iseenesest, on juba saavutatud või et selleks justkui polegi teadlikke jõupingutusi tarvis. Teadlikkus stereotüüpidest on esmatähtis, et noored olulises eluetapis, mil langetatakse tulevase eluala valikut, oskaksid problematiseerida soolist ebavõrdsust tööturul.

Juhul, kui siin probleemi ei nähta, kiputakse langetama pigem soostereotüüpseid karjäärivalikuid, mis tegelikkuses tähendab, et sooliselt koondutakse traditsioonilistele aladele, jättes kasutamata umbes poole tegelikust võimalustespektrist. Soostereotüüpsed karjäärivalikud taastoodavad aga soolist palgalõhet, kuna traditsioonilised nn naistetööd on vähetasustatud. Ebavõrdsus tööelus ja sissetulekutes mõjutab naiste ja meeste võrdväärsust teistes eluvaldkondades (samas).

Noored naised kahtlevad naispoliitikute suurema esindatuse vajalikkuses ning ülehindavad oma võimalusi tööturul (soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013: 90, 94). Põhjuseid annab otsida selles, et soolist ebavõrdsust ei ole haridussüsteemis piisavalt avatud, aga ka taaskord iganenud soolistes stereotüüpides, mille järgi päevapoliitika arutelude õige koht on sigaritubades ning tüdrukuid ei pea huvitama maailmamajanduses toimuv, vaid pigem omaenda välimus. Nii kipuvad neiud olema poliitiliselt passiivsemad ega mõista, et naiste vähene osakaal poliitilistel võimupositsioonidel tingib võimu tasakaalustamatuse ehk olukorra, milles poliitiline võim ei olegi ühiskonna enda peegelpilt.

Samas on täheldatav ka nn sooline klaaslagi – noored naised kogevad poliitilisel karjääriredelil edasi pürgides seda, et neid heidutatakse ebaproportsionaalselt või jätavad nad poliitika kui karjäärivõimaluse nn trikoovooru ehk välimuse ületähtsustamise kartuses juba eos kõrvale. Siingi tuleb mängu meestekeskne kultuur, tõsiseltvõetava poliitiku soolistatud kuvand ühiskonnas ja noorte naiste sotsiaalse kapitali nappus.

See, kui suur osa naisi jääb nii (suur)ettevõtlusest kui tipp-poliitikast kõrvale tähendab, et ühiskond ehitatakse üles ühekülgselt ning tehtud otsused on poolikud ja ebademokraatlikud: neis ei kajastu poole ühiskonnaliikmete hääl ja kogemused. Eesti ühiskonnas naisena elamist ei saa oma meeskolleegidele otsuste tegemise ajaks edasi delegeerida, seda peab omal nahal kogema ning seetõttu on naiste osalus kriitiliselt hädavajalik.

Äärmiselt vajalik on tähelepanu pöörata asjaolule, et noored sisenevad tööturule soolist ebavõrdsust heauskselt pseudoprobleemiks pidades, ent põrkuvad traditsionalistlike hoiakute ja ebaturvalise õhkkonnaga. Noorte naiste karjääriteed ei mõjuta üksnes sooline palgalõhe, vaid ka tööl kogetud seksistlik suhtumine ning seksuaalse sisuga ahistamine. Poliitikauuringute Keskus Praxise tehtud uuringust «Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal» (2014: 33) ilmnes, et seksuaalse ahistamisega kokkupuude on sagedaseim kuni 29-aastaste naiste hulgas ning just noored naised kogevad teiste eagruppidega võrreldes märgatavalt enam nii füüsilist kui ka verbaalset ahistamist.

Eesti naised on töökeskkonnas umbes neli korda sagedamini seksuaalsete kommentaaride ja ettepanekute sihtmärgiks kui mehed. Verbaalseks ahistajakas on kõige sagedamini kolleeg, füüsiliseks ahistajaks klient. Eesti elanikkonna teadlikkus soolisest ja seksuaalsest ahistamisest on paraku aga väike ning ahistamist pole seni peetud tõsiseltvõetavaks probleemiks (samas: 127).

Eraldi tähelepanu vajavad kindlasti sellised noored, kes asetuvad ebasoodsamasse positsiooni mitmes kategooriates korraga, näiteks transsoolised noored, nagu ilmneb uuringust «LGBTQ inimeste igapäevane toimetulek ja strateegilised valikud Eesti ühiskonnas» (2016). Soostereotüüpsetele suhtumistele lisaks kogevad nad sotsiaalset tõrjumist ja diskrimineerimist nii mitmel tasandil, et see võib nende karjäärivõimalused üldse nullida ning viib noore pidevasse prekaarsesse olukorda.

Kõik ülalmainitu mõjutab pikemas perspektiivis negatiivselt noorte võimalusi tõrjutusest, palgalõhest ja tööpuudusest välja rabeleda. Kokkuvõtvalt soovin rõhutada, et selleks, et Eesti ühiskond oleks jätkusuutlik, tuleb kasutada efektiivselt kõikide inimeste potentsiaali, mitte elada soostereotüüpsetes soovunelmates, mis kasu asemel hoopis kahju toodavad.


*NEET-noored – noored, kes ei õpi ega tööta ega käi kuskil, vt Praxise mõttehommik 2013 Pirjo Turgi analüüs «NEET-noored ja noorte tööpuuduse vähendamine soolisest aspektist vaadatuna».


Maari Põim on on eesti feminist, soouuringute magister, noortekoolitaja, töötanud soolise võrdõiguslikkuse alal Brüsselis ja Tallinnas.