/nginx/o/2013/07/05/1875146t1h8688.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875146t1h8688.jpg)
Mistahes x, y ja z eriala üliõpilane on paratamatult kokku puutunud probleemiga, et neile vajalikud raamatud ei ole kättesaadavad. Eestis ei ole ühtki teadusraamatukogu, mis vääriks seda nime, kirjutab Mihkel Niglas.
Tellijale
Mihkel Niglas: Eesti ajast ja arust raamatukogusüsteem ei toeta teadust (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi oli selline Tartu Ülikooli raamatukogu (edaspidi TÜR). Euroopas ja Ameerikas välja antud teaduslikud sarjad tulid sinna tsaariajal ja Eesti Vabariigi ajal, nii et katkestust peaaegu ei tekkinud. Riigikorra muutus ei mõjunud.
Juurdepääs rahvusvahelisele teaduskirjandusele lõigati läbi 1940. aastal alanud okupatsioonide ajaga ja see ei ole täielikult taastunud senini. Muidugi, internetiavarustest saab praegu alla laadida raamatute pdf-formaadis piraatkoopiaid ning üliõpilastel ei jäägi muud üle kui kasutada seda – sageli ainust – võimalust.
TÜR muudeti hoiuraamatukoguks ja on seda tänaseni. Asutuseks, mis kogus sundeksemplare üle kogu ühe kuuendiku maismaast ja nüüd üle kogu Eesti Vabariigi. Elektroonilisest kataloogist ESTER järele vaadates võib näha, et TÜR korjab praegugi hoolsalt meie kodumaa trükitoodangut alates kalendritest kuni erootikaajakirjadeni.
Mis kasu võiks olla mistahes teadusalale sellest, et TÜRi fondis hoitakse ajakirja Maaja numbreid – kohaviit B-4190, TÜRi fondis olemas alates 1989. aastast praeguseni, viimane 2016. aasta aprillinumber? Erootika iseenesest ei ole taunitav nähtus, aga selliste väljaannete ladustamine peaks olema linna- või hoiuraamatukogu ülesanne. Vale asi vales kohas, kuid midagi ei muutuks, kui need ajakirjad kõrvaldada. Hoiuraamatukoguks muudetud TÜR töötab vana inertsiga – sundeksemplare sunnib koguma kehtiv sundeksemplari seadus, see tähendab, et keegi peab need vastu ja arvele võtma, templi sisse lööma, riiulile panema, hooldama, parandama jne.
Mainitud seaduse paragrahv 8 kohustab, et kõik Eestis valmistatud trükised peavad laekuma järgmiselt: rahvusraamatukogu kaks eksemplari, TÜR kaks eksemplari, kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu kaks eksemplari, Tallinna Ülikooli raamatukogu üks eksemplar ja tehnikaülikooli raamatukogu üks eksemplar.
2017. aastast peaks sundeksemplari seaduse asemel jõustuma uus – säilituseksemplari seadus, mis sätestab, et senise kaheksa sundeksemplari asemel tuleb loovutada neli säilituseksemplari rahvusraamatukogule, kes edastab need säilitajatele, kelleks on rahvusraamatukogu ise, kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu, Tallinna Ülikooli raamatukogu ja TÜR. Niisiis, tehnikaülikooli raamatukogu vabastatakse tuleval aastal kohustuslikust kõigekogumisest ja nad saavad hakata ise valima, mida raamatukokku võtta. Asi seegi!
Tuleks küsida, kas alles tuleval aastal kehtima hakkama pidav säilituseksemplari seadus ei ole ise juba ajale jalgu jäänud ja arengut takistav. Võib-olla piisaks, kui kohustuslikke säilituseksemplare oleks kaks ja need saadetaks lisaks rahvusraamatukogule (uue seaduse järgi saab sellest ühtlasi säilituseksemplaride jaotuskontor) veel spetsiaalsele hoiuraamatukogule. Nii saaks vabastada teised raamatukogud ja nad saaksid kujundada oma kogusid ise oma äranägemise järgi.
Sellest, et TÜR hoiab suurt hulka kasutut kirjavara ja kui keeruline on sellest vabaneda, kirjutas 17. veebruari Tartu Postimees. «Raamatute juurdeostmisega samal ajal tuleb olemasolev üle vaadata. See on kohutavalt töömahukas ja seepärast me ei tee seda väga sageli,» rääkis TÜRi kogude direktor Kristina Pai. «On ka selliseid õpikuid, mille kohta õppejõud lausa ütlevad, et neid ei tohi saali välja panna, et seal on juba valeinfo.»
Vanast pahnast ei jõuta lahti saada, kuid juba tuleb uut peale, seda kohustab seaduse jõud! Eespool öeldu (hoiuraamatukogundus) kehtib sundeksemplari seaduse tõttu muidugi ka Tallinna Ülikooli raamatukogu, rahvusraamatukogu jt suhtes.
Möödunud kuu keskpaiku tulnud uudis (BNS, 13.04) kõneles sellest, et Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on tellinud rahvusraamatukogu kapitaalremondi suhtes auditi, mille järgi läheks see maksma 50–54 miljonit eurot. Teates räägiti remondist «liftidest torudeni». Tore, kui hoonel miski korda saab, kuid see ei anna sisu – teadusraamatukogu.
Selle kuluka remondiga seoses tuleks mõelda aga sellele, et nii 1982. aastal valminud TÜRi kui ka 1993. aastal valminud rahvusraamatukogu hoone on värdjalikud ehitised. Mõlemas biblioteegis on raamatud keldris (TÜRi kohta tean, et koledatel metallist kaubariiulitel, sellistel, mida võib näha ehituspoodides), lugejad aga pööningul ning nende vahel pendeldavad nõukogude tehnikaimed – tsensuuri käsilased raamatuliftid.
Juurdepääsu vanadele ja «ebasobivatele» raamatutele oli kergem piirata, kui need olid keldrisse peidetud. Ajaloo iroonia on selles, et nõukogude ajal täiuslikuks tsensuuriasutuseks projekteeritud ja suures osas valmis ehitatud rahvusraamatukogu avas uksed vabas Eestis, ja oi, kui uhked me selle maja üle olime.
Kuigi tsensuuri praegu ei ole, on selline arhitektuurilahendus röövinud lugejatelt vahetu kontakti raamatutega. Kui on vaja mingi mahukas, ütleme, saja allikaga teema läbi töötada viitelt viitele – eeldusel muidugi, et teosed on olemas –, siis tuleb need raamatud keldrist liftiga pööningule sõidutada, ja pärast tagasi. Suur energia- ja ajaraiskamine. Kas poleks mõistlikum TÜR ja rahvusraamatukogu ümber ehitada nii, et enamik raamatuid oleks lugejaile vabalt kätte saadavad? Igatahes praegusel kujul pakuvad mõlemad hooned vähe inspiratsiooni.
Meil on Kumu, varsti peaks avatama Eesti Rahva Muuseumi uus hoone. Kahtlemata on muuseumid vajalikud asutused, mis säilitavad ja aitavad mõista minevikku.