Reedel algab Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) pealinnas Pyongyangis valitseva Korea Töölispartei kongress, milletaolist ei ole olnud juba 36 aastat. Kuigi 1946. aastal toimunud esimesel kongressil määrati juhtivale jõule suunda näitav üritus toimuma iga viie aasta tagant, on tegelik elu olnud oluliselt kaootilisem, kirjutab raamatu «Põhja-Korea - nälg, hirm ja maailma suurim vangla» autor Erki Loigom.
Nagu mainitud, toimus eelmine, 6. kongress 1980. aastal ja pärast seda ei ole riigi peaaegu kuningakoja mõõtu juhtorganid pidanud suuremalt seltskonnalt nõu küsimist vajalikuks. Millest siis nüüd selline meelemuutus ja vajadus kutsuda kokku konstitutsiooniliselt üks tähtsamaid organeid riigi niigi keerukas valitsemismudelis?
Ei vajanud eelmine liider Kim Jong-il (võimul 1994-2011) mingit parteikongressi oma võimu kinnitamiseks, kuid Põhja-Koread on tabanud mitmed muudatused, mis nõuaks, et riigijuhile ja partei liidrile Kim Jong-unile antaks suurem mandaat ajutiste raskuste ületamiseks. Millised on siis väljakutsed, mis diktatuuririigi valitsemisel kongressilt suunavat viidet ootavad? Olgu mainitud, et mingit konkreetset päevakava või eelinformatsiooni salatsevale riigile omaselt väljapoole tilkunud ei ole ja järgnevad punktid on asjatundjate ennustused.
Esmalt on oodata parteiorganisatsiooni koosseisu mõningasi vangerdusi. Kuigi nende tegemiseks ei ole perekond Kimil kunagi tarvis olnud kellegi heakskiitu, on siiski Kim Jong-ili ajal tumeroheliseks värvunud Töölisparteis ees mõningane verevahetus. Nimelt oli Kim Jong-il sunnitud 1994. aastal pärast Kim Il-sungi surma lubama enda kehtestamiseks ja toetuse tagamiseks suurendama sõjaväe rolli riigi juhtimises. Kim Jong-il tõstis sõjaväe kiiresti prioriteetseks valdkonnaks ja sõjaväest on tänaseks saanud võimas poliitiline ja majanduslik mõjur, milleta riigi arengutes midagi ei toimu.
Kim Jong-uni peetakse aga liidriks, kes küll praalib kaitsevõimega, kuid tegelikkuses hoomab ka majandusmeetodite uuendamise vajalikkust. Seetõttu on oodatav mõningane sõjaväelaste hulga vähenemine partei juhtorganites, peamiselt Keskkomitees. Ootuspärane oleks kinnitada majanduspoliitilised arengud ja uuendused, mis annaks Põhja-Korea farmeritele ja ettevõtetele vabadust planeerida tooret ja toodangut ning anda põllumaalt saadav toodang eratarbimisse.
Niinimetatud 28. juuni meetmed (Põhja-Korea väldib sõna «reform»), mis neli aastat tagasi katsemeetoditel piiratud ulatuses kasutusele võeti, lubades just eespooltoodud ettevõtlusvabadusi, olevat nüüdseks läbinud ka rangemate kontrollide kadalipu ja oht režiimi püsimisele on minimaalne. Kas ja mis mahus 28. juuni meetmed kongressil heakskiidu saavad, näitab lähinädal.
Põhja-Korea põllumehed on oodanud ametlikku luba kasvatada kolmandik saagist enda tarbeks juba pikalt. Vahepeal mahamaetud lootus tärkas taas Kim Jong-uni aastavahetuse kõnega, kus noor riigijuht meetmeid taas kord meenutas ja nende tähtsust riigi võimsaks põllumajandusjõuks tõusmisel rõhutas.
Majanduslikest teemadest võib kongressilt oodata ka uudiseid riikliku pangandussüsteemi arendamise kohta. Samuti oodatakse seisukohavõttu maksusüsteemi kaasajastamises, mis küll peamiselt saaks olema musta turu järjekordne reguleerimise katse, milles seni on oldud ligi 30 aasta jooksul üsna jõuetud.
Olgem ausad, mustad turud on ka ainsad reaalsed hoovad, mis enamikule põhjakorealasele toidu ja katte tagavad ning riik ei ole seni väga tahtnudki sellega tegeleda. Aga on selge, et võim näeb siinkohal selget võimalust turgutada sanktsioonide tõttu kasinaks jäänud rahavaru. Seda kinnitab ka plaan riigis massiliselt vohava valuutapoodide ja -asutuste järelevalve ja riiklikule juhtimisele allutamise plaan.
Mõned vaatlejad on avaldanud arvamust, et viimane võib tekitada 2009. aasta rahutustega sarnaseid reaktsioone. Tookord nullis ebaõnnestunud rahareform enamiku elanikkonna säästud ja nähti harvaesinevaid rahvarahutusi ja isegi Kim Il-sungi piltide põletamisi mitmes riigi linnas.
Lisaks sõjaväelaste osakaalu vähenemisele oodatakse parteikongressilt ka juhtorganite liikmete vahetumist nooremate inimeste vastu. Keskmine vanus Keskkomitees läheneb 85 eluaastale ja Kim Jong-un mõistab selgelt, et isegi nii kinnises riigis võib selline nekrofiilne seltskond tema energilist tegutsemist takistama asuda. Väidet kinnitab ka viimase poolaasta jooksul provintsides toimunud samalaadsete vangerduste hulk ja iseloom.
Loomulikult tuleb Kim Jong-uni personalipoliitikat vaadelda tema enda võimukindluse ja -täiuse saavutamise vaatenurgast. Kõikide seniste kongresside kandev retoorika on rääkinud geniaalsele juhile monoliitse toetuse suurendamisest. Ennustatakse ka võimalust, et Kim Jong-un nimetab end kongressi käigus Korea Töölispartei esimeheks, sest see tiitel tal veel puudub. Seni kandis seda tiitlit 2011. aastal surnud Kim Jong-il.
Kindlasti oodatakse kongressilt heakskiitu Kim Jong-uni briljantsele kaitsepoliitikale, mille mahukus ja ressursikulukus on muljetavaldavad. Väidetavalt kõmmutab Kim Jong-un aastas taevasse tulevärki summas, millega võiks kogu elanikkonnale tagada sooja toiduga söögikorrad aasta läbi. Andmed Põhja-Koreast räägivad laialdasest rahulolematusest lisaks lihtrahvale ka parteiaparaadi seas – pommid süüa ei kõlbavat. Vaevalt küll kongress kaitsepoliitika meetodite kohta hääletama asub, pigem aplodeeritakse neile kestvalt ja kiitvalt pikki minuteid.
Välispoliitiliste avalduste osas oodatakse midagi suhete kohta Hiinaga, mis on ajaloo halvimas seisus. Lisaks on Töölispartei kongress alati võtnud seisukoha Korea poolsaare olukorra kohta ja avaldanud head tahet poolsaare ühendamises. Sel korral ei ole pääsu keskendumisest ebaõiglaste sanktsioonide aadressil, millega maailm sel korral Põhja-Koread üsna edukalt karistama on asunud. Üritus on kindlasti valdavalt sisepoliitiliseks tarbimiseks, kuid sel korral lubatakse kongressi kajastama ka ohtralt välisajakirjanikke.
Tavalistele põhjakorealastele aga ei tähenda Korea Töölispartei 7. kongress muud kui kannatusi ja ohverdusi. Nimelt on iga põhjakorealane pidanud eraldama ürituse õnnestumise tarbeks reaalset sularaha, osalema lugematutel poliitüritustel ja kogunemistel, dekoreerima maju ja tänavaid, maalima seintele lilli.
Lisaks on Põhja-Korea pealinnas aprillikuus peetud kinni tuhandeid inimesi, kes julgeolekuasutuste arvates võiksid oma kohalviibimisega ürituse edenemist takistada. Sellised kahjulikud elemendid viibivad pealinnast kongressi toimumise perioodil eemal. Samuti on kogu pealinna ligipääs olnud juba nädalaid raskendatud. Linnas on isegi lõpetatud reaalset elu vee peal hoidvate mustade turgude tegevus.