Tänane Postimees kirjutab Eesti ning Euroopa rändepoliitikast. Praegune rändekriis ei ole suureks väljakutseks mitte ainult Vana Maailma elanikele, vaid ka riikidele, mis asuvad Euroopa Liidu lähinaabruses, näiteks Põhja-Aafrika maadele, nagu Maroko ja Alžeeria, ning Türgile ja Jordaaniale. Meil läheb sageli meelest, et üle Vahemere jõuab Euroopasse siiski väiksem osa sinna kogunenud Musta Aafrika ja Lähis-Ida päritolu migrantidest ja põgenikest, sest paljud neist eelistavad endale lähedasemat kultuurikeskkonda.

Illegaalse migratsiooni näol on tegemist suure väljakutsega kõigile. Selle mastaabid on viimase paari aasta vältel Euroopas enneolematud, kuid samas moodustab see kõigest viiendiku kogu sisserändest Euroopa Liidu riikidesse.

Euroopa ei ole siiani otsustanud oma ust tulijate ees ka kinni lüüa, nagu seda on üritanud viimastel aastakümnetel teha näiteks Vaiksel ookeanil Indo-Hiinast ja lähedal asuvatelt saartelt saabujate ees Austraalia, kuna meie mandri poliitikud mõistavad, et vananeva Euroopa õitsengu säilitamiseks on tööjõu sissevool möödapääsmatu.

Sellegipoolest jääb küsimus, mida teha ebaseaduslikult majanduslikel ja poliitilistel põhjustel Euroopa Liitu saabunud Aafrika ja Lähis-Ida põgenikega. Poola ajakirjanik Witold Szabłowski on oma reportaažides Türgist muuhulgas näiteks kirjeldanud, kuidas kohalikud võimud on sunnitud olnud looma eraldi ametkonna, mille töötajad koristaksid meres hulpivaid migrantide laipu, et lained neid supelrandadesse ei uhuks ning lääne turiste sealt eemale ei hirmutaks. Rändekriis on tohutu suur inimlik tragöödia, mille leevendamiseks peavad jõupingutusi tegema nii Euroopa Liidu maad kui ka nende partnerid.

Selle kõigega on kiire. Euroopa Komisjon esitas eile ettepanekud ühise varjupaigasüsteemi reformimiseks ning rände piiramiseks. Euroopa juhtide hulgas on arutusel erinevaid meetmeid, kuidas leevendada ühenduse lõunapoolsetele piiririikidele, näiteks Kreekale ja Itaaliale langenud survet. Teatud asjaolude kokkulangemisel võivad sattuda surve alla ka idapoolsete liikmesmaade piirid, seetõttu puudutab praegune arutelu lähedalt ka meid. Muu hulgas on arutusel nn solidaarsusmaks, mis tähendaks võimalust nõuda põgenike vastuvõtmisest keelduvalt riigilt solidaarsusmaksu 250 000 eurot iga taotleja kohta.

Euroopa riigid jätkavad kahtlemata ka tulevikus migrantidele mõeldud adapteerumisprogramme ning on huvitatud lõimumisprotsesside tõhustamisest. See kõik aitab tuua probleemile siiski vaid osalist leevendust ning paistab, et pikemas perspektiivis seisab Euroopa siiski valiku ees. Üheks valikuks on olemasoleva migratsioonipraktika karmistamine, mis tegelikult tähendaks kõrvalekaldumist viimaste aastakümnete Euroopa projekti arenguteelt.