Kaks Komodo varaani omavahel võitlemas

FOTO: SCANPIX

Fantaasiaolendid on inimestele huvi pakkunud tuhandeid aastaid. Kui hiljuti avastati uus välja surnud sarvilise imetaja Elasmotherium sibiricumi skelett, tõusis kiiresti taas esile selle nimi «Siberi ükssarvik». See «ükssarvik» oli aga väga erinev lääne mütoloogiast tuntud olendist, kirjutab London Ülikooli bioloogia emeriitprofessor Roger Wotton veebiväljaandes The Conversation.

Kuigi uus kivistis tähendab, et need loomad rändasid Kasahstani steppides veel umbes 29 000 aasta eest, olid nad tõenäolisemalt hiiglaslike karvaste ninasarvikute kui legendides levinud narvali kihvaga kroonitud valgete hobuste moodi. Elasmotherium võis elada samal ajal inimestega, kuid see ei tähenda, et nad olid kindlasti ükssarvikulugude allikaks. Samamoodi teiste väidetavalt mütoloogiliste koletiste päritolu uurides võime näha paralleele päris loomadega ning vahepeal leiame vihjeid selle kohta, et nad olid kõigest elava kujutlusvõime viljad.

Umbes selline nägi välja Elasmotherium. Foto:

FOTO: DiBgd/Wikimedia, CC BY-SA

Kogu ajaloo vältel on meremehed tulnud retkedelt tagasi lugudega merineitsitest, mis kõige tõenäolisemalt põhinesid kohtumistel dugongide või manaatidega, kes on suured esijäsemete ja pööratavate peadega mereimetajad. Isegi Christopher Columbust arvatakse olla neid segi ajanud «maskuliinse välimusega» merineitsitega.

19. sajandiks väitsid laadaplatside omanikud end saanud merineitsite ja -meeste isendite omanikuks, mis olid välimuselt legendidega sarnasemad. Oli mütoloogilistesse olenditesse uskumise õitseaeg, kui eurooplased said teadlikumaks mitmetest väljasurnud liikidest ja eksootilistest loomadest mujal maailmas, mis paistsid selgitavat mitmete müütide päritolu.

Laadaplatside merineitsid olid muidugi võltsitud. Harilikult koosnesid need kokkukuivanud ahvitorsost, mis oli õmmeldud kala – tõenäoliselt lõhe – keha külge. On raske mõista, kuidas selline ese võiks kedagi veenda isegi hämaras näitusetelgis, kuid tegemist oli siiski populaarse eksponaadiga, mille tootmisel põhines Jaapanis ka väike tööstus.

Merekoletised ja dinosaurused

Legendaarsete mereolendite hulka kuulub ka krakenina tuntud koletis, mille inspiratsioonideks võisid olla hiidkaheksajalg ja mitmed merimaod. Victoria-aegne naturalist Phili Henry Gosse kirjeldas oma raamatus «The Romance of Natural History» («Loodusajaloo romantism») mitmetest allikatest pärit tõendeid merimadude olemasolu kohta. Ta jõudis järeldusele, et nähtut võis kõige paremini selgitada elava mereloomast dinosauruste sugulase plesiosaurusega, kelle fossiilid oli 19. sajandi alguses väga tuntud.

Kuulus foto, millel arvati olevat Loch Nessi koletis. Foto: Scanpix

FOTO: /AP

Sarnast selgitust on pakutud ka suurte roomajalike koletiste nägemise kohta järvedes, millest kuulsaimaks on Loch Ness Šotimaal. 20. sajandil kerkisid esile tunnistajate ütlused ja kuulus foto, kuid nende veenvaks pidamiseks on vaja tugevaid soovunelmaid. Täpsustuseks, väidetava plesiosauruse väikeste paljunemisvõimeliste populatsioonide eksisteerimine üle 60 miljoni aasta on ebatõenäoline.

Sarnasusi suurte roomajatega on näha ka draakonite puhul ning ka seda terminit kasutatakse nii mõnegi praegu elutseva looma puhul. Kuigi päriselus eksisteeriv rohkem kui kahe meetri pikkune Komodo varaan (Varanus komodoensis) on muljetavaldav, erineb ta suuresti mütoloogilistest olenditest nagu see, kelle väidetavalt tappis püha Jüri. Neid olendeid kujutatakse lisaks esijalgadega (tõelised draakonid) nahkhiiresarnaste tiibade või esijalgadega, mis on moondunud tiibadeks (lohemadu). Sama juhtus lindudega oma roomajatest eellastest arenemisel.

Komodo varaan. Foto: Scanpix

FOTO: ROMEO GACAD/AFP

Eksisteerida võib maale, skulptuure ja 34 erinevat viidet draakonitele piiblis, kuid teaduslikud tõendid mõne vähegi sarnase looma olemasolust puuduvad. Sama saab öelda ka linnutiivuliste inglite või putukatiivaliste haldjate kohta.

Inimkultuuril on alati olnud vajadus kõike mõistetamatut selgitada. Meile meeldib idee teistest maailmadest, millega saab läbi mütoloogiliste olendite ühendust leida, kuid tunda end sealjuures turvalises kauguses olevat. Selle tulemusena on piir fantaasia ja reaalsuse vahel muutunud hägusaks, muutes keerulisemaks ühe alguse ja teise lõpu leidmise.