/nginx/o/2016/05/04/5337975t1h6c84.jpg)
Piinlik mitte mäletada autorit, mis kohe tsitaadi ebatõsiseks teeb, aga üks ameeriklane on öelnud umbes nii: meil pole ajalugu, seetõttu on meil raske kuhugi pea ees sisse tormates mõista, et seal on ülitähtis, kummal pool kellegi esivanem 600 aasta eest lahingus võitles.
Mis värvi juba aastasadu majad värvitakse. Rahvariiete muster on tegelikult ajalooõpik. Neil on ainult demokraatia ja veendumus, et kui nad suudavad selle kogu maailmas oma arusaama järgi kehtestada, on kõik jõle õnnelikud.
Nii et oli rõõmsat äratundmisrõõmu, kui üks tegelane siin raamatus, kellelt autor küsib, miks te siin üksteist hullult tapma hakkasite, silub vuntse ja vastab: me peame alustama 1389. aastast... Kes midagi veel koolist mäletab? Joonistust: Miloš Obilič tapab Kosovo lahingus sultani? Millisele veretööle vaatamata Serbia riik kukkus Türgi impeeriumi. Natukese aja eest oli neil olnud oma, Kreekani välja. Ärge imestage, et serblased vähe pahased olid Kosovo riigi tekitamise peale.
Et lugu ise selles, kuidas uuriv žurnalist ajab taga sõjakurjategija Karadžičit, kunagist Bosnia serblaste pealikku, mõistmata, kuidas ei suuda maailmajõud ühte psühhiaatriharidusega poeeti kätte saada. Tuiab kuus aastat mööda Balkanit ringi, mehe nõutus aina kasvab. Vahepeal kuuleb igasugu õudseid lugusid, kohtub paljude huvitavate inimestega.
Ning ehkki lood on massimõrvadest, väiksematest mahakoksamistest, külapõletamistest, muudest kohalikest rahvuslikest spordialadest, kipub vaikselt pähe ronima, miks oli lollidel ameeriklastel vaja sinna veel oma demokraatlike pühakirjadega ronida. Balkan on peenike asi. Otto von Bismarck ennustas, et mõnest sealsest neetud lollusest puhkeb järgmine Euroopa sõda. Võiks kuulata eurooplasi, mitte anglosakse. Ega inglased kuigi palju targemad ole, aga võiksid uurida, kummal pool esivanem kodusõja aegu oli. Et üldse natukenegi mõista toda kanti.
Olgu sõjakurjategijad. Olgu, et iga teine, kes vastu tuleb – ise pole seal kandis käinud –, võib olla kuklalaske teinud, ärkab nende vastu teatav sümpaatia. On klannid, on ringkaitse, aga kas siis saaks nõuda, et nii kui ÜRO või NATO jala maha paneb, jookseb terve küla üksteise peale näpuga näitama?
Õnnelikul kombel pole Hawton selline Applebaumi tüüpi kõiketeadja, kes igaühele räägib, mida oleks pidanud tegema, et see Venemaa vaos hoida. Mees käitub nagu korralik ajakirjanik, käib, küsib, paneb kirja. Kukubki välja selline verisevõitu reisikiri. Vähemalt on püütud mõista ja meelde jätta.
Nick Hawton «Radovan Karadžič. Jaht sõjakurjategijale»
Inglise keelest Mario Pulver
Tammerraamat
224 lk
/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)