Ilmar Raag

FOTO: Pm

Luures on olemas igivana kontseptsioon «luure lahingust», mis tähendab seda, et vastasega alustatakse näilist lahingut ainult selleks, et aru saada, kuskohast vastu tulistama hakatakse. Või siis lendab lennuk veidi kusagil riigipiiri ligidal ja esmalt võib tunduda, et see on hirmutamine või provokatsioon, aga tegelikult jälgitakse samal ajal hoopis radarite ja püüdurlennukite tegevust. Aga ka sellega ei piirdu luurehuvi.

Tellijale

Tegelikult võib huvi pakkuda hoopis see, kuidas taolisest piiriintsidendist tehtud raportid liiguvad, sest taoline infoliikumine on osa lahinguliste otsuste vastuvõtmisest. Otsuste mõjutamine on aga juba Sun Zu järgi võiduka strateegia võti. 

Mäletate 8.aprillil tsiteeriti eesti meedias uudist soome Lännen Mediast, et edaspidi on Eesti kaitseks valmis 9000 USA sõdurit. Paraku ei olnud see tõsi. Isegi 3 Balti riigi peale ei plaanita niipalju NATO sõdureid. Olukorra tegi keeruliseks, et tegemist ei olnud tahtliku desinformatsiooniga, vaid lihtsalt kommunikatsiooniprobleemiga. Kui möödunud kevadel vene meedia rääkis 12 USA Abrams tanki laevalt mahalaadimise ajal Riias hoopis 100 tankist, siis tekitas see tunde, et tegemist võib olla tahtliku hirmukülvamisega. Mäletatavasti jõudis tookord Eestisse 4 tanki.

Võib-olla aga ei olnud see lõpuni tahtlik valetamine, vaid esimese uudise tootnud vene ajakirjanik ei osanud vahet teha tankidel ja autodel, sest kusagil ametlikus teates oli juttu tõepoolest sajast sõidukist, mille hulka kuulusid ka abisõidukid, maasturid, veoautod jne. Pealegi, kuna ollakse harjunud, et Vene riigijuhid valetavad, eeldavad nad vassimist ka Lääne poolt.

See kõik räägib ühest olukorrast, kuhu me oleme praegu jõudnud. Jutt on sellest, et lähima aasta jooksul suureneb ka Lääne-Euroopa ajakirjanduses infomüra hulk. Põhjus on selles, et läheneva NATO tippkohtumise eel ja NATO vägede Ida-Euroopasse paigutamise ümber on paljude erinevate riikide pingega laetud agendasid. Pärast ligi 20 aastat kestnud relvajõudude vähenemist Läänes, on nüüd otsustatud Venemaa relvaprogrammidele ja sõjalistele ekskursioonidele vastata reaalse kaitsevõime tugevdamisega. Kui Ida-Euroopale tundub see väga loogiline, siis Läänes tähendab sõnadelt tegudele üleminek teatud paradigma muutumist. Avalikkuse jaoks tähendab see päris kindlasti segadust ja kuulujutte, millele lisandub väga suure tõenäosusega Venemaa tegevus hirmu suurendamiseks.

Kuidas sel puhul kindel olla, et vähemalt Läänes avaldatu on tõene? Paradoksaalselt jääb alles ainult usaldus ja aeg, mis tõde setitab. Norra portaalis AldriMer avaldatud väidetavalt KAPO poolt edastatud info on üks neist ummikseisudest, mis paneb selle usalduse proovile.  Väliselt tundub ju kõik väga lihtne. Riik ainult kinnitagu või lükaku ümber seda, mis on olnud kaitstud eelnevalt kui NATO tasemega saladus. Paraku ei ole see lihtne. Esiteks, tuleks kõigepealt tegeleda allikdokumendi autentimisega ja seal edasi me ju teame, et tegelikult tekitab mingi juba avaldatud info lühike eitus alati tunde, et riik tahab midagi varjata. Kui aga hakata pikemalt seletama, siis tuleb kõigepealt arvestada, et tegemist ei ole Eesti saladusega. Tegemist on NATO saladusega, mille seletamine eeldab rahvusvahelise salastatud teabe koostamise ja ringluse kirjeldamist. Ehk siis tegelik saladus ei ole mitte see, kas Kroonlinnast Kaliningradi sõitvad sõjalaevad uurivad meie rannikut või kas vene eriteenistused on värvanud ka Eestist endale kaastöölisi. Tegelik saladus on see, kuidas Eesti vahetab muu maailmaga oma julgeoleku informatsiooni, mis paljastuks läbi selle, kuidas Eesti kommenteerib NATO saladust.

Suur kahvel seisneb nüüd küsimuses, kumb on tähtsam, kas täita NATO vastuluure reegleid või anda Eesti avalikkusele paar lisadetaili KAPO aastaraamatu leheküljele 18, kus räägitakse, mida seni Venemaa kasuks luuranud mehed Eestis on teinud.

Norra portaali AldriMeriga on veidi sarnane lugu, nagu see juhtus, mis juhtus Lännen Mediaga. Täna me ei oska veel seletada, miks kõrvuti tõese informatsiooniga on sinna sattunud ka infomüra ja sodi. Ideaalses maailmas usaldab kodanik organisatsiooni, kes peaks talle teada andma ohtudest, aga olukorras, kus maailmas on palju infomüra, hakkab kodanik paratamatult kahtlema. See on arusaadav. Kurvaks aga teeb see, et infomüra ilmselt lähimal aastal ilmselt kasvab, sest maailmapoliitika panused lähevad neetult suuremaks.