Toomas Oosalu: Tallinna vanalinn ei ole ehitatud öiste joomingute tarvis

Suur-Karja tänav Tallinna vanalinnas Foto: PRIIT SIMSON/PM

Tallinna vanalinn on kui «mägra maja», kuhu öösiti saabub elanike poolt kutsumata külalisi. Seetõttu on Kesklinna vanem teinud ettepaneku laiendada öise alkoholimüügi piirang kogu Tallinna vanalinnale, kirjutab Vanalinna Seltsi juhatuse liige Toomas Oosalu.

See on iseenesest hea ettepanek alustada konstruktiivset arutelu. Seisneb ju probleemi lahendus kas alkoholimüügi kellaajalises ja ruumilises piiramises või alkoholimüügi loakohustuse taastamises.

Öine alkoholimüük kujutab endast probleemi mis tahes asumis. Uuringute tulemused kinnitavad, et alkoholi müüva baari lahtioleku iga öine lisatund suurendab oluliselt lähipiirkonna kuritegevust.

Tallinna vanalinna eripära seisneb aga veel selles, et siia on koondunud suur hulk baare, pubisid ja ööklubisid. Öise alkoholimüügi kuhjumine ühte suhteliselt väiksesse asumisse tähendab omakorda kuritegevuse kuhjumist, mille tulemusena on politsei andmetel Suur-Karja tänavast kujunenud kõige kuritegelikum tänav Eestis.

Meie oma «turistid»

Kes on siis need «mägra maja» kutsumata külalised? Paraku on need valdavalt meie oma Eesti noored, «turistid» naaberasumitest ja kaugemalt. Me kõik unistame rikka ööeluga Tallinnast, kuid kuniks meil valitseb mõõdutundetu alkoholitarbimise kultuur, jääb soov rikkast ööelust paraku vaid helesiniseks unistuseks. Mõistlik on liikuda mõõdukama alkoholitarbimise suunas.

Tallinna vanalinn ei ole ehitatud öiste joomingute tarvis. See linn on ehitatud selliseks, et päeval seal toimetatakse ja öösel magatakse. Ajalooliselt on lärmakad kõrtsid paiknenud ikka väljaspool linnamüüri. Vanalinna hoonete paekivist seinad ja kitsad tänavad ei kannata välja öist lärmi. Selle probleemi ehituslik lahendamine pole muinsuskaitselistel põhjustel võimalik ega mõistlik.

Vanalinna hoonetes on kokku ca 670 000 ruutmeetrit pinda, millest öiseks alkoholimüügiks kasutatakse hinnanguliselt alla ühe protsendi. Selle ühe protsendi negatiivne mõju kogu ülejäänud pinnakasutusele on aga sedavõrd häiriv, et suretab teised eluvaldkonnad vanalinnas välja.

Vanalinnas on umbes 200 000 ruutmeetrit elupinda ning kui küsida, kumb peaks antud olukorras koomale tõmbama, kas elanikud või öised baarid, siis vaata kuidas tahes, kaalukauss kaldub öise alkoholimüügi piiramise poole. Öised pidutsejad tunnistavad ka ise, et võiksid juua kus iganes. Vanalinna elanikele seevastu pole võrdväärset ajaloolist elukeskkonda mujal Eestis pakkuda.

Täna oleme andnud meie kõige väärtuslikuma avaliku ruumi öiste purjutajate meelevalda. Selline tegevus on märgilise tähendusega. Ilmselt pööravad vanalinna kunagised peremehed, baltisakslased, selle peale hauas ringi ning nendivad kõiketeadvalt: «Matsid jäävad ….». Positiivne on, et valdav osa ühiskonnast nõustub sellega, et vanalinna kui «mägra maja» probleem on olemas ja see on vaja kontrolli alla saada. Aga kuidas siis?

Kuidas lahendada?

Kui vaadata teiste arenenud riikide linnade poole, siis kasutatakse seal kas alkoholimüügi kellaajalist või ruumilist piiramist, sealhulgas kindla kauguse määramist, mis peab jääma kahe baari vahele.

Kasutatakse ka loamenetlust. Näiteks selleks, et Londonis avada baar, tuleb eelnevalt taotleda eraldi luba nii konkreetsele ruumile kui ka alkoholi müügiks. Need load on tähtajalised ja probleemide tekkimisel neid lube ei pikendata. Samuti võib kohalik omavalitsus kehtestada piirkonnad, kuhu lube enam ei väljastata, kui tekib baaride kuhjumine. Nii et vastav maailmapraktika on täiesti olemas.

Kui nüüd analüüsida seda, kuidas on kulgenud Tallinna vanalinna elanike ja ettevõtjate vaheline vaidlus vanalinna nn Bermuda kolmnurgas, siis see on kestnud aastaid ning olnud kurnav mõlemale poolele. Kestab pidev sõda elanike ja ettevõtjate vahel. Omavahel on tülli pööranud meie oma inimesed ja niisugune olukord ei ole kuidagi mõistlik. Riik peaks tagama ikkagi võimalikult parima õigusrahu.

Praegune seis, kus öise alkoholimüügi alustamiseks ei ole vaja ei ruumi ega müügi osas eelnevat luba, tekitab olukorra, kus vaidlus kandub kõige ebamõistlikumasse aega, kui ettevõtja on oma investeeringu juba teinud. Ning elanikud ei tea ette, kas nende korterelamu äripinnale või lähipiirkonda tuleb ööbaar või mitte?

Mõistlik on võimalik vaidlus tuua ikkagi sellesse aega, kui ettevõtja pole oma investeeringut veel teinud ja ta ei pea seetõttu hiljem meeleheitlikult selle säilimise eest võitlema. Sestap on parim võimalik lahendus see, kui anname kohalikule omavalitsusele õiguse määrata soovi ning vajaduse korral need kriitilised piirkonnad, kus nad kehtestavad öise alkoholimüügi piirangud või loakohustuse.

Tõsi, see eeldab kohalikult omavalitsuselt head olude ja perspektiivi tundmist. Aga kellel siis veel kui kohalikul omavalitsusel see olema peab? Teiste arenenud riikide kogemus näitab, et just kohalikule omavalitsusele antakse otsustusõigus baaride kuhjumise ja alkoholi öise müügi piiramise küsimuses. Nii et Kesklinna vanema poolt tehtud ettepaneku kõrval või sellega koos võiks arutada ka öisele alkoholimüügile võimaliku valikulise loakohustuse kehtestamist. Ja seda isegi siis, kui selleks on vaja Brüsseli nõusolekut.