Vanalinnas on umbes 200 000 ruutmeetrit elupinda ning kui küsida, kumb peaks antud olukorras koomale tõmbama, kas elanikud või öised baarid, siis vaata kuidas tahes, kaalukauss kaldub öise alkoholimüügi piiramise poole. Öised pidutsejad tunnistavad ka ise, et võiksid juua kus iganes. Vanalinna elanikele seevastu pole võrdväärset ajaloolist elukeskkonda mujal Eestis pakkuda.
Täna oleme andnud meie kõige väärtuslikuma avaliku ruumi öiste purjutajate meelevalda. Selline tegevus on märgilise tähendusega. Ilmselt pööravad vanalinna kunagised peremehed, baltisakslased, selle peale hauas ringi ning nendivad kõiketeadvalt: «Matsid jäävad ….». Positiivne on, et valdav osa ühiskonnast nõustub sellega, et vanalinna kui «mägra maja» probleem on olemas ja see on vaja kontrolli alla saada. Aga kuidas siis?
Kuidas lahendada?
Kui vaadata teiste arenenud riikide linnade poole, siis kasutatakse seal kas alkoholimüügi kellaajalist või ruumilist piiramist, sealhulgas kindla kauguse määramist, mis peab jääma kahe baari vahele.
Kasutatakse ka loamenetlust. Näiteks selleks, et Londonis avada baar, tuleb eelnevalt taotleda eraldi luba nii konkreetsele ruumile kui ka alkoholi müügiks. Need load on tähtajalised ja probleemide tekkimisel neid lube ei pikendata. Samuti võib kohalik omavalitsus kehtestada piirkonnad, kuhu lube enam ei väljastata, kui tekib baaride kuhjumine. Nii et vastav maailmapraktika on täiesti olemas.
Kui nüüd analüüsida seda, kuidas on kulgenud Tallinna vanalinna elanike ja ettevõtjate vaheline vaidlus vanalinna nn Bermuda kolmnurgas, siis see on kestnud aastaid ning olnud kurnav mõlemale poolele. Kestab pidev sõda elanike ja ettevõtjate vahel. Omavahel on tülli pööranud meie oma inimesed ja niisugune olukord ei ole kuidagi mõistlik. Riik peaks tagama ikkagi võimalikult parima õigusrahu.