/nginx/o/2016/05/03/5335317t1hb836.jpg)
Nüüdseks on saanud peaaegu klišeeks öelda, et sõda narkootikumide vastu on läbi kukkunud, kirjutavad Lääne-Aafrika Avatud Ühiskonna Initsiatiivi tegevjuht Abdul Tejan-Cole ja Lääne-Aafrika Kodanikuühiskonna Instituudi tegevjuht Nana Afadzinu.
Abdul Tejan-Cole, Nana Afadzinu: Aafrika sõda narkootikumidega vajab jälle ümber mõtestamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA endise presidendi Richard Nixoni poolt kõige paremini sõnadesse pandud keelustamispõhine lähenemine on narkootikumide kasutamist üsna vähe mõjutanud, kuid on toonud kaasa hävituslikke tagajärgi üksikisikutele ja ühiskondadele üle kogu maailma. Ühe näitena on see Ladina-Ameerikas viinud repressiivsete riigipoliitikateni ja keelustamispüüdluste militariseerimiseni selle poliitika arvelt, mis käsitleks narkootikumide kasutamise kahjustavat mõju tervisele ja ühiskondlikule heaolule.
Antud lähenemine riskib sarnaste kahjustustega Lääne-Aafrikas, kus piirkonna oma narkovastane sõda suurendab riigikorra repressiivsust ja inimõiguste rikkumisi. 2014. aastal märkis Lääne-Aafrika Narkootikumide komisjon, et narkootikumidega tegelemise iga aspekti kriminaliseerimine, sealhulgas nende oma tarbeks omamine, on viinud mitmete negatiivsete tagajärgedeni. Narkootikumide kasutamine on läinud põranda alla, korruptsioon on kasvanud ning vanglad on tohutult ülerahvastatud. Vangi heidetakse ülekaalukalt just vaeseid, kellest enamikku peaks pigem aitama kui karistama, ning rikkad kasutajad ostavad end kriminaalsetest karistustest vabaks.
Mahasurumine ei ole ennetanud Lääne-Aafrikast suureks kokaiini, heroiini ja kanepi transiidikeskuseks saamist. Märtsis avastasid ja lammutasid Nigeeria võimud riigi esimese tööstusliku suurusega metamfetamiini tootmislabori, mis näitas, et sünteetiliste narkootikumide tootmine, levitamine ja tarbimine võib piirkonnas olla kiirel tõusuteel. Lääne-Aafrikal puuduvad usaldusväärsed andmed narkootikumide kasutamise trendide kohta, kuid on märke selle tõusust.
Arvestades kriisi tõsidust ei tohiks Lääne-Aafrika endale lubada vaikimist ÜRO Peaassamblee eriistungil maailma narkoprobleemi teemadel. Tarvitusele peab võtma inimlikumad meetmed, mis austaksid inimõigusi ja käsitleksid probleemi kui rahvatervise väljakutset.
Jaanuaris kogunesid 11 Lääne-Aafrika riigist esindajad, sealhulgas narkokontrolli agendid, Ghana pealinna Accrasse kohtumisele, mille korraldas Lääne-Aafrika Kodanikuühiskonna Instituut. Kohalolijad avaldasid toetust sellele, et narkootikumide kontroll keskenduks ümber pigem rahvatervisele ja inimõigustele kui kriminaalõigusele.
Sarnast lähenemist toetatakse ka paljudes eri positsioonidega dokumentides ja deklaratsioonides, sealhulgas 2013. aasta Aafrika Liidu tegevusplaan narkootikumide kontrolliks, Aafrika ühisseisukoht ÜRO Peaassamblee maailma narkoprobleemi eriistungiks, Addis Ababa deklaratsioon Aafrika narkokontrolli tasakaalus ja integreeritud vastutegevuse suurendamiseks ning Abuja deklaratsioon, mille on omaks võtnud Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus. Nagu Aafrika ühisseisukohas sõnastatud: «Narkopoliitika peamiseks eesmärgiks peaks olema inimeste ja ühiskondade tervise, turvalisuse, sotsiaalhoolekande ja sotsiaalmajandusliku heaolu parandamine.»
Lääne-Aafrika riigid pidanuks ÜRO eriistungit kasutama eelmise aastakümne läbikukkunud lähenemise mahajätmiseks, nõudma reaalseid reforme ning mitte lubama status quo tugevdamist läbi eksisteerivate raamistike tugevdamise.
Alustuseks peame kaotama idee, et progressiivne narkopoliitika loob kerglase suhtumise narkootikumide kasutamisse ning suurendab narkokaubandust. Kogemused maailma teistes osades on näidanud, et väikeste ja mittevägivaldsete narkootikumidega seotud väärtegude puhul võivad alternatiivid vanglale viia paremate tulemusteni tervishoius ja õiguskaitses, sest narkomaane suunatakse neile vajalike teenuste ja politsei poole, kes vabastatuna väiksemate väärtegude toimepanijate püüdmisest saavad tegeleda suuremate kauplejate tabamisega.
ÜRO eriistungit peab kasutama reformile vundamendi ladumiseks, mitte ainult seaduste ja poliitika osas, vaid ka arusaamiste ja suhtumise osas. Poliitilised reformid võivad küll olla olulised, kuid nende tõhusus sõltub kestmajäävatest muudatustest ühiskondlikes normides ja kombestikus. Vaja on selget ja ühemõttelist sõnumit, mis võimaldab kodanikuühiskonnal mõjutada poliitika kujundajaid mitte ainult rahvusvahelisel ja riiklikul tasandil, vaid ka kogukondlikel ja kohalikel tasanditel.
Kogukondade juhtidele peab selgeks tegema, et narkomaanide kriminaliseerimine ja vangistamine ei vähenda narkootikumide kasutamist, vaid lihtsalt täidab vanglaid. Neid peab ka veenma, et narkootikumide kasutamise dekriminaliseerimine ei kaota kõiki sanktsioone, sest administratiivseid karistusi ja ravile saatmist saab jätkuvalt tarbimise vähendamiseks kasutada.
Kui ÜRO eriistung tahab realiseerida «narkootikumide kasutamise vaba ühiskonda», peab see tegema rohkem kui eelmisi kokkuleppeid ja lubadusi kinnitama. Istung peab olema julge ja progressiivne, pakkudes välja tasuvamaid ja inimlikumaid lähenemisi ülemaailmse narkootikumide kasutamise käsitlemiseks. See saab juhtuda vaid siis, kui mõjutatud riigid ja piirkonnad – sealhulgas Lääne-Aafrika – leiavad valju ja ühtse hääle.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org