Ralf Allikvee: Eesti haiglavõrk pole jätkusuutlik

Ralf Allikvee Foto: Ida-Tallinna keskhaigla

Eesti haiglavõrk on praegusel kursil kaotanud jätkusuutlikkuse. Eelmisel aastal ma veel nii pessimistlik polnud, kuid nüüd pean tunnistama, et oma 37-aastase meditsiinivaldkonna juhi staaži juures nii keerulist olukorda varasemast ajast ei mäleta, kirjutab Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee.

Eestile kolm suurhaiglat

Palju räägitakse haiglate võrgustumisest kui ühest imelahendusest praegusele olukorrale. Selle mõte on lihtsustatult, et Eesti meditsiini tipptegijad, suured ja tugevad haiglad suudavad ja soovivad tagada erakorralise arstiabi olemasolu 24/7/365 ja samuti korraliku eriarstiabi kättesaadavuse kogu Eesti territooriumil.

Senine jutt kahest kompetentsikeskusest on minu arvates liialdatud. Võime rääkida pigem kolmest korralikust keskusest, mis suudavad teenindada nii ümbruskaudseid kui ka kaugemalt saabuvaid patsiente, pakkudes neile vajalikul määral igakülgset kvaliteetset eriarstiabi. Milline on meil hetkeseis? Olukorra hoomamiseks peame vaatama elanike jaotumist üle Eesti: 2/3 elab Põhja-Eestis, 1/3 Lõuna-Eestis. Tartu Ülikooli kliinikum suudab tagada enam-vähem piisavalt kvaliteetse arstiabi Lõuna-Eestis, kokku ca 450 000 inimesele. PERHi ravimaht kaks korda suurema elanikkonnaga Põhja-Eestis on aga praegu Tartu Ülikooli kliinikumi ravimahust väiksem. See tekitab õigustatud küsimuse: kas Põhja-Eestis ühest kompetentsikeskusest piisab?

Olen realist ega näe PERHi suutlikkuses olulisi muutusi ka lähitulevikus. Tundub, et otsustajate silmis on probleemi võimalikud lahendused maakondlike haiglate tugevdamine, mitmesugused e-lahendused ja osa arvates ka erameditsiinile suurema rolli andmine. Arvan, et e-konsultatsioon pole võluvägi, mis tekkinud olukorra kiirelt lahendab, seega ei saa me sellele lootma jääda. Samas on riigile tervikuna nii ravikvaliteedi kui ka teenuse kättesaadavuse poolest vägagi arvestatav lahendus – kolmanda tipphaigla vajaduse ja tegeliku olemasolu tunnistamine – riigi poolt kõrvale jäänud. Põhjus on ilmselt proosaline: valitsuskoalitsiooni ja Tallinna suhted pole viimasel kümnendil just kõige sisukamad olnud. Eks see on ka üks põhjusi, miks pole näiteks Ida-Tallinna keskhaigla, mis  ravimahu poolest ju sama suur kui PERH, senimaani saanud ühtegi senti eurotoetust. Miks on kolm tippkompetentsiga suurhaiglat, mis kõik vastutaksid solidaarselt ka üle Eesti arstiabi kättesaadavuse eest, Eestile parem lahendus? Nii tekiks meil tipptegijate vahel väikegi konkurents, headel arstidel valik töökohtade vahel ning patsientidel sisuline valik haiglate vahel. Oleme Eestis praegu olukorras, kus tuleks juba teha kardinaalseid otsuseid, mitte mängida võrgustamist ning teha tegelikkuses vaid pehmeid otsuseid. Kes vastutab täna tehtava eest nüüd ja tulevikus?