Confuciuse sõnul tuleb valida töö, mida sa armastad, ja sa ei pea enam päevagi oma elus töötama. Kõlab ilusasti, kuid seda on ilmselt lihtsam öelda kui sellele eksimatult panustada, kirjutab majandusekspert Ott Pärna.
Ott Pärna: milline on tulevikutöö olemus ja selleks vajalikud oskused? (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA endise haridusministri Richard Riley sõnul ei eksisteerinud 2004. aastal kümmet 2020. aastal enim nõutud ametit. Kusjuures, kui praegused trendid jätkuvad, võib näiteks keskmine kanadalane arvestada oma karjääri jooksul 15 erineva töökohaga. Päris suur väljakutse noortele, kes oma karjäärile täna alust paneva. Samuti koolmeistritele, kes neid ettearvamatuks tulevikuks ette peavad valmistama.
Kätte on jõudnud, ilmselt pöördumatult, ka projektipõhise ja vabakutselise töö kuldaeg. Näiteks on USA tööhõives täna vabakutselisi lausa 34 protsenti ehk 53 miljonit inimest. Suurbritannias teenib 11 protsenti internetiühendusega täiskasvanutest vanuses 16–75 eluaastat (ca 5 miljonit inimest) raha erinevate online-platvormidega nagu Upwork, Uber ja TaskRabbit.
Tervelt viiendik ehk 21 protsenti brittidest (ca 9 miljonit inimest) on sedalaadi ühistöö (i.k. crowdwork) tegemise võimalusi otsinud, kuid on seni ebaõnnestunud. 42 protsenti brittidest (ca 18,5 miljonit inimest) on sedalaadi teenust kasutanud, kas taksojuhtide, ehitajate, graafiliste disainerite ja isegi raamatupidajate leidmiseks. Veerand (26 protsenti) sellistest töötajatest teenib enam kui poole oma sissetulekust läbi online-platvormide.
Levimas on ka mitmeid muid töövorme, mille ühendavaks jooneks on paindlikkus, sh: töötajate jagamine
Sellise vabakutselise ja projektipõhise töö kasvav levik tähendab, et inimese karjäär moodustub tulevikus «tuhandest» osaajaga ülesandest, mille leidmiseks ja millega edukaks toimetulemiseks on vaja ettevõtlikkust, enesemüügioskust, enesejuhtimise oskust, iseseisva projektileidmise ja -juhtimise ning lepingusõlmimise võimekust, mitmiktegevustega harjumist (i.k. multitasking ehk nn rööprähklemine) ja sobilike sedalaadi töö leidmise platvormide tundmist.
Omaette väljakutse esitab see valitsustele, kelle jaoks muutub üha keerukamaks näiteks maksutulu kogumine. Samuti toob vabakutselise töö levik endaga kaasa palgakasvu surve ning muudab püsiva tööjõu leidmise ja kinnihoidmise üha keerulisemaks. Need trendid omakorda annavad tööd juurde personaliotsingu firmadele ja töötajaid vahendavatele platvormidele.
Levimas on ka mitmeid muid töövorme, mille ühendavaks jooneks on paindlikkus, sh töötajate jagamine, mille puhul mitu organisatsiooni palkab ühiselt töötaja, kes siis erinevate tööandjate juures roteerub; töö jagamine, mille puhul, üks tööandja palkab mitu töötajat ühte tööd omavahel jagama; töö väljakutsel, mille puhul tööandja ei pea töötajale tagama tööd, vaid kontakteerub vajadusel; IKT-põhine kaugtöö, mis võrreldes tava-kaugtööga on veel vähem asukohaspetsiifiline. Täna kasutab Eestis kaugtööd ligikaudu 7–10 protsenti palgatöötajatest.
PWC räägib oma stsenaariumide alases uuringus kolmest erinevast tuleviku töötamise maailmast – sinisest, rohelisest ja oranžist, mis lähikümnendil koos eksisteerides üksteisega mõõtu võtavad.
Kolm töötamise maailma (PWC, 2014)
Sinises maailmas on suur äriühing kuningas ja kapitalismil «kõrgeim võim». Globaliseerujad võtavad keskse positsiooni, kliendi eelistused domineerivad, korporatiivne karjäär eristab rikkad vaestest. Eesmärkideks on kasum, kasv ja globaalse turuliidri positsioon. Konkurentsis on kesksel kohal mastaap; see võimaldab megakorporatsioonidel katta kogu maailm ja võidelda talentide ning ressursside pärast, samal ajal pidevalt innoveerides ja kliendinõudmistega sammu pidades. Töötajale pakutakse pühendumise ja paindlikkuse eest turvalist töökohta ning pikaajalist teenistust.
Rohelises maailmas ettevõtted hoolivad ja tarbijad ning töötajad sunnivad neid pidevale muutumisele. Ettevõtted arendavad võimsa sotsiaalse ja rohelise vastutustunde; kliendid peavad esmatähtsaks eetikat ja keskkonnahoidlikkust; ühiskond ja äri näevad oma eesmärke ühel joonel. Vedav eesmärk on sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt kasulik toode või teenus. Konkureerimisel ja ellujäämisel on kesksel kohal ettevõtte keskkonnaalane ning sotsiaalne südametunnistus, mida nõuavad nii töötajad kui kliendid. Töötajale pakutakse eetilisi väärtusi ja tööd, töötaja huvide arvestamist ning töö ja eraelu tasakaalu, seda vastutasuna töötaja lojaalsusele tööandja suhtes.
Oranžis maailmas on väike ilus ja suur halb, seda nii ärile, inimestele kui ka keskkonnale. Globaalne äri on fragmenteeritud; tehnoloogia võimaldab väikestel kõrgtehnoloogilisi ärimudeleid arendada ja läbi lüüa; võrgustikud õitsevad ja suured konglomeraadid langevad. Eesmärgiks on maksimaalne paindlikkus ja fikseeritud kulude minimeerimine. Konkurentsis aitab püsida portfelli-karjääri soodustamine, mitmekesise profiiliga inimeste palkamine, seda kuluefektiivsel ja adhoc põhimõttel. Töötajale pakutakse paindlikkust, autonoomiat ja mitmekesiseid väljakutseid – vastutasuks valmiduse eest töötada lühiajaliste lepingute alusel.
Kui PWC räägib oma stsenaariumides erinevatest töötamise maailmadest, siis Deloitte toob oma laiaulatusliku uuringu põhjal välja pigem horisontaalsed muutused, seda nii organisatsiooni missiooni ja eesmärkide formuleerimisel ning tähtsustamisel, organisatsioonikultuuris, organisatsiooni ja töökohtade struktuuris ning olemuses (nt suure osakondade asemel väikesed meeskonnad), kaasamises, inimeste analüütikas, disainmõtlemises, personalijuhtimise uutes oskustes ja selle valdkonna tähtsustamisel.
Tulevikku silmas pidades eksisteerivad ka asjad, mis lähimatel kümnenditel pigem ei muutu, näiteks huvi tuleviku vastu ja igatsus mineviku järele; tunnustuse ja austuse vajadus; vajadus füüsiliste objektide, reaalsete kohtumiste ja vahetute kogemuste järele; ängistus ja hirm; elu mõtte otsingud. Neid mõistes ja nendele panustades on võimalik nii meeskondi motiveerida ja ärisid ehitada kui ka üldise turbulentsuse juures tasakaalu ja (töö-)rahu saavutada.
Kuid mida siis õppida, et tuleviku tööturul läbi lüüa? Niisamuti, mida ja kuidas õpetada, et see muutuvale tööturule ja tuleviku töökohtadele sobiks? Alljärgnevalt on toodud kümme universaalset tulevikutöö oskust, mida hinnatakse sõltumata erialast aastal 2020 oluliseks:
- Mõtestamine – võime mõtestada ja väärtustada väljendatu sisulist tähendust;
- Sotsiaalne intelligentsus – oskus tunnetada suhtlemisel inimeste vajadusi ja soove ning luua nendega usalduslik suhe;
- Loovus ja kohanemine – oskus kiiresti reageerida ootamatule situatsioonile ja leida mittestandardseid lahendusi;
- Kultuuridevaheline kompetents – oskus edukalt toime tulla erinevates kultuurikeskkondades;
- Programmeeriv mõtlemine – oskus teisendada suuri andmemahtusid abstraktseteks mõisteteks ja aru saada andmetepõhisest (tõenduspõhisest) otsustamisest;
- Uue meedia kirjaoskus – oskus kriitiliselt hinnata ja luua sotsiaalmeedias uut sisu ning kasutada seda veenvaks kommunikatsiooniks;
- Transdistsiplinaarsus – oskus aru saada erinevate distsipliinide (ainevaldkondade) mõistetest ja nende omavahelistest seostest;
- Disainmõtlemine – oskus tegevusi (töös vajalikke protsesse) eesmärgipäraselt kavandada, visualiseerida ja kommunikeerida;
- Enesejuhtimine ja kognitiivse koormuse ohjeldamine – oskus filtreerida andmeid tähtsuse järgi ja maksimeerida kognitiivset võimekust, kasutades erinevaid meetodeid;
- Virtuaalne koostöö – oskus töötada tulemuslikult erinevates (ka virtuaalsetes) töörühmades, hoida inimesi pühendunud ja motiveeritud ning tekitada neis kollektiivi tunnet.
Hariduse poolt vaadatuna on formaalne oskuste pagas muutumas kitsalt spetsialiseerumiselt valdkondade-ülesemaks. See tähendab, et ideaalne tulevikutöötaja on nn T-kujulise kompetentsusega – süvateadmistega vähemalt ühel alal ning oskustega mõista ja omavahel siduda erinevaid teisi distsipliine ning nendega tegelevaid inimesi.
Lõpetuseks, üha olulisemaks muutub probleemide mõistmise ja mõtestamise võime. See on oskus näha keerukate küsimuste juurprobleeme, neid analüüsida ning nende lahendamiseks vajalikke kompetentse kokku tuua. Valdav enamus nii ettevõtlussektori kui ka ühiskondlikke väljakutseid on täna transdistsiplinaarsed (valdkondade ülesed või vahelised), samas õpetamise (vananenud) paradigma on pigem vertikaalne, eriala põhine ja õpilasi ühe «vormi» järgi koolitav.
Selle dilemma lahendamine on üks haridusjuhtide ees seisvatest olulisematest ülesannetest. Eluline, probleemipõhine ja erinevaid valdkondi ühendav õpe on ka tõhus relv kesise õpihuvi ning poiste väljalangevuse vastu. Isegi Albert Einstein on öelnud, et kui tal oleks tund aega ühe probleemi lahendamiseks, kasutaks ta 55 minutit probleemi üle juurdlemisele ning 5 minutit lahendusele.
Artikkel põhineb dr Ott Pärna poolt SA Kutsekoda OSKA programmile koostatud samanimelisel trendianalüüsil, millega saab tutvuda siin: http://oska.kutsekoda.ee/ ja http://ottparna.com/.