...seega on kõik väga uus. Nüüd oskan ma kõiki emasid rohkem hinnata, ka enda oma. Ja seda armastust, mis emal võib lapse vastu olla, on raske ette kujutada... Kuna mu sõbrannadel on juba kõigil lapsed, siis endagi vanemad küsisid, kui 20-aastaseks sain, et millal siis... Aga kui 30 sain, ei julgenud keegi enam midagi küsida. Seega erilist survet emaks saada ma ei tundnud.
Mul on vedanud, et minu sõprusringkonnas on kolme sõbranna peale kokku juba üheksa last, seega on küllaga kogemusi, mida jagada – tugigrupp, kellele vajadusel helistada, on olemas. Selliseid tugigruppe on kindlasti vaja, et emasid rohkem toetada. Tahes-tahtmata ollakse väikese lapsega kodus olles ikkagi ühiskonnast natuke isoleeritud. Mulle tundub, et emad tunnevad end vahel üksinda, olenemata sellest, kas elatakse linnas või maal... See on lihtsalt selline periood. Olen ka näinud pealt ühe sõbra naise sünnitusjärgset stressi, mis lõppes suhte lagunemisega. Aga siin tulebki olla tähelepanelik ja toeks nendele inimestele.