/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Vestlesin hiljaaegu ühe Poola tuttavaga, kes andis mureliku häälega teada, et mõtleb selle peale, kuhu ja kuidas hakatakse paigutama Venemaa põgenikke. Nimelt sõber Ženja on absoluutselt kindel, et Venemaal puhkeb uus revolutsioon, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Täpselt samamoodi mõtlevad paljud Vene opositsioonijuhid, kes välismaale pagenult ootavad pingsalt rahvaülestõusu puhkemist Moskvas. Paljud neist on avalikult kutsunud juba praegu kiiresti Venemaalt koos lastega lahkuma. Kuid mina arvan, et sellised ootused on asjatud: uut revolutsiooni Venemaal ei tule.
Asi ei ole ainult selles, et Vladimir Putini režiim surub julmalt maha siseopositsiooni (Navalnõi kohtuasi), hävitab halastamatult poliitilisi vastaseid Venemaal ja välismaal (Boriss Nemtsov, Aleksandr Litvinenko), jälitab süstemaatiliselt protestiliikumises osalejaid (Bolotnaja kohtuasi). Mõistagi etendavad ka kõik need tegurid oma osa rahva totaalses hirmutamises ning pärsivad ühiskonna vastupanuvõimet. Kuid peamine on vene rahva mentaliteet, millesse lihtsalt ei mahu relvastatud võitlus oma õiguste eest.
Ühelt poolt on võimu sakraalsus Venemaal ajalooline traditsioon. Teiselt poolt on Venemaal tükikest leiba hinnatud alati kõrgemalt isiklikust vabadusest. Võitluseks Venemaad ähvardavate vaenlastega ollakse alati valmis. Ent Venemaal pole sellist «lollpead», kes sooviks võidelda võimuga, mis tühistab valimisi, kehtestab internetis tsensuuri, hävitab kohtusüsteemi ja ajab laiali meeleavaldusi.
Selle nähtuse juured peituvad sügaval ja saavad alguse juba mongoli-tatari ikke ajast, mil orjameelsusel oli kaks eesmärki: ellujäämiseks tuli lihtrahval lömitada nii tatari khaani kui ka omaenda vene vürsti ees. Sellele järgnes sajandeid kestnud pärisorjus, mil lihtinimesed olid rikaste omand. Pärisorjad olid korralik kaup, aga maksid siiski vähem kui koerad: korraliku tõukoera eest võis saada lausa 50 pärisorja.
Pärisorjuse kaotamine 19. sajandi keskel pani Venemaa lainetama, ajendas kuulsa «vene mässu - mõttetu ja armutu». Mässajad tapsid mõisnikke, põletasid maha mõisahooneid. Kuid sellesse mässu oli segatud hirm ja vihkamine, seda iseloomustas personifitseerimine: endised pärisorjad maksid kätte enda omanikele, puutumata samal ajal ühiskondliku korra aluseid.
Venemaa ühiskondlik kord muutus 1917. aastal. Kuid sellele eelnes pikk ja edutu sõda Saksamaaga. Soldatid panid püssi nurka ja pagesid massiliselt rindelt. Majandus oli välja kurnatud, suurlinnades algas nälg. Tsaar loobus vabatahtlikult troonist. Võimuvaakumi täitsid enamlased, pannes sisuliselt toime riigipöörde, mida ametlikus ajalookäsitluses hakati alles kümme aastat hiljem nimetama suureks oktoobrirevolutsiooniks ja töölismasside ülestõusuks.
/nginx/o/2016/05/03/5334543t1h693c.jpg)
Tegelikult mingeid töölismasse ei olnud: hoonet Petrogradis, kus tegutses Venemaa ajutine valitsus, ründas mõnikümmend relvastatud isikut. Tavaline venelane eelistas aga 1917. aasta oktoobris istuda kodus ja oodata, millega see kõik lõpeb. Lõppes aga halvasti, täpsemalt kodusõjaga, mis jahvatas oma veskikivide vahel pulbriks miljonite inimeste elu. Sõda aga algas just seepärast, et uus nõukogude võim andis Venemaa talupoegadele hoobi kõige valusamasse kohta – kõhtu.
Enamlaste katsed 1918. aastal talupoegadelt leivavili ja kariloomad jõuga ära võtta, tõid kaasa ülestõusu. Alles siis haarasid talupojad relva kätte. Kuid nad ei sõdinud mitte vabaduse, vaid leivatüki eest.
Ajalugu kordus 1930. aastatel, mil alustati talumajapidamiste vägivaldset kollektiviseerimist. Talurahva ülestõuse puhkes kogu maal, Ukrainast Siberi ja Altaini. Stalin surus need mässud julmalt maha: miljonid talupojad represseeriti ning saadeti koos perega sügavale taigasse ja Siberi soodesse.
Lisaks talupoegadele saadeti linnadest välja intelligents, keda Stalin kahtlustas kui «klassivõõrast elementi» võimalikus reetmises. Tõepoolest, Nõukogude Liidu professorite, kirjanike, arstide ja isegi kutseliste sõjaväelaste seas leidus inimesi, kes unistasid reformidest ning tegid algul Stalinile, hiljem Hruštšovile ettepanekuid NSV Liidu ühiskondliku elu ümberkorraldamiseks ja demokratiseerimiseks. Kremlis peeti niisuguseid ettepanekuid alati nõdrameelsuse ilminguks.
Vabaduse ja demokraatia ideede kandjatega võideldi mitmel moel. 1930. aastal likvideeriti sellised «marutajad» Lubjanka keldris, nende järeltulijad 1960.–1970. aastatel kuulutati aga vaikseteks hulludeks. Just Nõukogude Liidus loodi repressiivne psühhiaatria kui selline ning kõiki, kes polnud nõukogude võimuga rahul, nimetati dissidendiks, paigutades nad kohe psühhiaatriahaiglasse, diagnoosiks skisofreenia.
Leebem variant oli NSV Liidust väljasaatmine (kirjanik Aleksandr Solženitsõn) või pagendamine Gorki linna (akadeemik Andrei Sahharov). Kellegi dissidendiks nimetamine tähendas õieti, et ta on lahkulööja, teisitimõtleja, seljapööraja. Kui sellist inimest ka tööle võeti, siis ainult kojamehena. Nii tekkis eriline ajalooline inimühendus «nõukogude rahvas», kes võrdsustasid võitluse inimõiguste eest riigireetmisega. Ainult meeleheitlik nälg suutis nõukogude inimese tänavale tuua. Nii juhtus 1962. aastal Rostovi oblastis Novotšerkasskis, kus liha ja leiva hinna tõstmise järel algasid tehastes streigid ja massilised rahutused. Võimud surusid rahva väljaastumise julmalt maha: Hruštšovi käsul tulistati tööliste meeleavaldust, streigi korraldajad hukati.
Olukord muutus 1986.–1991. aastatel, mil majandusprobleemid ja ühiskondliku elu liberaliseerimine aitasid kaasa massimeeleavalduste taassünnile. Moskvas osales mõnel meeleavaldusel ligemale miljon inimest. Nagu teada, viisid NSV Liidu kommunistliku juhtkonna konservatiivse tiiva katsed taastada 1991. aasta augustis endine kord NSV Liidu kokkuvarisemisele. NSV Liidu rahvaid tabas äkitsi vabadus. Selle vilju kasutasid esijoones ära Eesti, Läti ja Leedu. Ning neid saatis edu. Kuid paljusid endisi liiduvabariike edu ei saatnud. Nende seas ka Venemaad.
Mulle kallis Jegor Gaidar armastas öelda: selgus, et kommunism läks ära, aga õnne ei tulnudki. Paljud arvasid, et demokraatia ja vabadus on õnneliku elu pant. Selgus, et need on ainult edasise raske töö ja rügamise vahendid. Venemaa elanikud hakkasid massiliselt pettuma 1991. aasta augustirevolutsiooni tulemustes. Rahva rahulolematust kasutasid oma huvides ära reaktsioonilised poliitilised jõud. Kõik see tõi 1993. aasta oktoobris Moskvas kaasa riigipöördekatse ja verised kokkupõrked.
Draama apoteoosiks kujunes Venemaa valitsushoone, nõndanimetatud Valge Maja tulistamine tankidest ja suurtükkidest – just sinna olid oma poolehoidjatega varjunud ülemnõukogu eesistuja Ruslan Hasbulatov ja Venemaa asepresident, kindral Aleksandr Rutskoi. Valdav enamik rahvast oli traditsiooniliselt vait ja ootas vaid, millega kõik lõpeb.
Tomski oblasti endine kuberner ja minu patroon Viktor Kress meenutas sageli neid päevi. Ta juhtis piirkonda 1991. aastast alates ning viibis 1993. aasta oktoobris oma kabinetis koos oblasti riigiduuma esimehe Boriss Maltseviga. Moskvast saabus üksteise järel telegramme Jeltsinilt ja Rutskoilt. Venemaa president Jeltsin nõudis, et ei allutaks kindral Rutskoi käskudele, ja ähvardas kõiki tema poolehoidjaid kriminaalkaristusega. Kindral Rutskoi aga, kuulutades ennast Venemaa presidendiks, nõudis, et Tomski oblastis kehtestataks sõjaseisukord, ja ähvardas keeldumise eest mahalaskmisega.
Viktor Kress asetas Rutskoi telegrammid vasakule, Jeltsini omad paremale. Kui Jeltsini telegrammide hunnik oli juba palju kõrgem, sõnas kuberner Kress: «Meie omad võidavad.» Ning läks koosolekule, millel arutati Tomski oblasti majanduse ettevalmistamist talveoludeks.
Ma usun, et lühiajalisusest hoolimata jätsid need sündmused tänase Venemaa ajalukku sügava jälje: maa heitis pilgu uue kodusõja kuristikku ja pöördus õuduses servalt tagasi. Küllap just siis muteerus Venemaa ühiskond: Vene eliidi ja lihtinimestegi seas tekkis nõudlus «tugeva käe» järele, mis garanteeriks stabiilsuse ja isikliku turvatunde.
Tšetšeenia sõda, konfliktid oligarhide seas, elatustaseme järsk langus, kuritegevuse sama järsk puhang kogu maal viis president Jeltsini reitingu 1996. aastaks pelgalt nelja protsendini. Aga just tol aastal seisid ees järjekordsed presidendivalimised ning kommunistide juhi Gennadi Zjuganovi võiduvõimalused kasvasid hüppeliselt.
Loomulikult, valijad ei suhtunud Zjuganovisse erilise sümpaatiaga, kuid nägid temas tuttavliku nõukogude mineviku sümbolit, vahendit selle «peavalu» vastu, mille olid tinginud demokraatia ja vabadus. Ainult Anatoli Tšubaisi ja tema meeskonna hiiglaslike pingutustega õnnestus olukorda murrang tuua ning kujutada Zjuganovit mitte ravimina, vaid surrogaadina.
1996. aasta presidendivalimiste teises voorus võitis Boriss Jeltsin. Aga valijad ei hääletanud enam mitte Jeltsini poolt, vaid Zjuganovi vastu, eelistades kahest halvast paremat. See võit ei parandanud kuidagi maa poliitilise süsteemi ega ühiskondliku elu kvaliteeti. Nõrk president ei olnud võimeline langetama tugevaid otsuseid.
1998. aastal algasid kogu Venemaal kaevurite streigid. Nende põhjus seisnes palga maksmata jätmises, mõnigi kord lausa terve aasta. Pensionärid ei saanud 6-8 kuud pensionit. Nii tulid inimesed taas tänavale. Kaevurid ja pensionärid sulgesid teed, Moskva Valge Maja juures kestis kaevurite pikett 116 päeva. Siis aga kuulutas Venemaa, et ei suuda ühtegi võlga tagasi maksta, niisiis on pankrotis.
Rubla kurss muutus järsult: dollari eest küsiti kuue rubla asemel 21. Venemaal algas ränk majanduskriis. Kuid sellega ei kaasnenud tormijooksu valitsushoonele. Rahvas kartis säästude pärast ja jooksis tormi pankadele. Ühiskonnas süvenes veendumus, et Venemaal ei sõltu võimust enam miski.
Arvamusloo järgmine osa ilmub teisipäeval, 10. mail.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.