/nginx/o/2016/05/02/5332367t1ha332.jpg)
Viimane inimeste kosmoselendude aastakümme on olnud põnev – astronautide kõige pikema kosmoses viibitud aja rekordi purustamisest toidu kasvatamise ja bakterite orbiidil hoidmiseni. Lisaks on populaarseks saanud ka erakapitalil põhinevate ettevõtete kosmoselendude teenused, mille seas muuhulgas ka varustuse toimetamine rahvusvahelisse kosmosejaama (ISS), kirjutab Lancasteri ülikooli teadur ja õppejõud Chris Arridge veebiväljaandes The Conversation.
Järgmised kümme aastat saavad olema märkimisväärne segu riikide ja ettevõtete kaasalöömisest. Plaanitud on näiteks inimeste viimine maalähedaselt orbiidilt tagasi Kuule ja 2020ndatel aastatel isegi asteroidile – kõik kavandatud, et valmistuda ülima eesmärgi jaoks viia mehitatud missioon Marsile.
Ettevõte Bigelow Aerospace kavatseb 2020. aastal välja lasta esimese erakapitalil põhineva kommertsliku kosmosejaama B330. Jaam suudaks oma 300-kuupmeetrise suurusega – rohkem ruumi kui tüüpilises paarismajas – mahutada kuueliikmelise meeskonna. Projekt on juba käigus. 8. aprillil läks SpaceX-i poolt arendatud kosmoselaev Dragon laadungiga ISSi poole, et viia sinna testimisele uus tehnoloogia: Bigelow avatav tegevusmoodul. Moodul on praeguseks ISSi külge kinnitatud ning see avatakse varsti, andes sealsetele astronautidele võimaluse katsetada kosmoses täispuhutavad eluaset.
/nginx/o/2016/05/02/5332363t1hf64f.jpg)
Edu korral tähendab see, et suurte kosmosejaamade rajamine saab olema palju odavam kui praegune tehnoloogia, luues võimaliku tee kommertslike kosmosejaamade arvukusele. Bigelow töötab koos NASAga, et testida veel tõhusamalt tehnoloogiat, mis loodetavasti aitab tulevikus saata missioone Kuule ja Marsile.
Esialgselt oli ISSi töö lõpp kavandatud 2016. aastaks, kuid praegu on seda tähtaega pikendatud vähemalt 2020. aastani. Enne ISSi pensionilejäämist on Venemaal kavas võtta sellelt vene osad ning kasutada neid uue eksperimentaalse kosmosejaama OSPEK (orbitaalne mehitatud kokkupaneku ja katsetuste kompleks). See peaks juhtuma millalgi 2020ndatel aastatel ISSi tegevuse lõpetamise käigus. Jaama kasutataks mehitatud planeetidevaheliste kosmoselaevade kokkupanekuks ning see oleks mõneti nagu lähte- ja sihtpunkt Maa madalal orbiidil, et jõuda eesmärkideni meie päikesesüsteemis – sealhulgas Kuu, Mars ja potentsiaalselt ka Saturn.
/nginx/o/2016/05/02/5332337t1h1243.jpg)
Ka Hiinal on plaanid mitmest moodulist koosneva kosmosejaama jaoks, mis sarnaneks jaamadega Mir ja ISS, kuid oleks märkimisväärselt väiksem. 2011. aastal saatis Hiina orbiidile eelkäiva kosmosemooduli Tiagong-1, millelt viimane meeskond lahkus aastal 2013. Seda hakkab asendama Tiagong-2, mis saadetakse välja 2016. aastal, millele järgneb aastal 2022 Tiagong-3, mahutades 40 päevaks kolmeliikmelist meeskonda. Viimane jaam peaks valmis saama järgmise aastakümne jooksul, et jätkata ISSil toimunud teadustööd ja tehnoloogia arendamist.
/nginx/o/2016/05/02/5332339t1hbe56.jpg)
Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseavastamisstrateegia on Kuu asetanud kaardile inim- ja robotavastajate teejuhi osana, mis lõpuks viib Marsile. Astronaut Buzz Aldrin on aga Kuule naasmise ideedele vastanud, et see on pigem «mineviku kuulsuse kui uute triumfide poole püüdlemine».
Kuu on aga teaduslikult huvitav ning initsiatiiv Moon 2020-2030 näitab uuenenud huvi. Kuigi ajakava poolest pole mehitatud missioonid Kuule veel kindlad, võime neid järgmise kümne aasta jooksul näha. Venemaa ja Hiina on samuti arutanud 2020ndate keskpaiku mehitatud missioonide Kuule saatmisest. Kuu on ka võimalik sihtkoht turistidele. Space Adventures, mis saatis esimese turisti kosmosesse 2001. aastal, on praegu arendamas turismireise, mis läheksid Kuule ja sõidaksid ümber selle varjukülje.
Selle aastakümne lõpus kavatseb NASA saata robotkosmoselaeva robootilise käe abil püüdma mitmetonnist rahnu suurelt asteroidilt. Rahn, mis iseenesest oleks uus asteroid, juhatataks seejärel stabiilsele orbiidile ümber Kuu. 2020ndate keskel reisiksid astronaudid seda kosmosekõnnakute abil uurima ja ka Maale näidiseid tooma. Kuna asteroidid on päikesesüsteemi loomisel üle jäänud rusu, oleksid näidised suureks tõukeks meie arusaamisele päikesesüsteemi sünnist.
/nginx/o/2016/05/02/5332347t1h34d4.jpg)
Missioon oleks ka oluliseks katseks NASA Orioni kosmoselaevale, mis on loodud inimeste pikematele reisidele kui kunagi varem ja on osa NASA plaanist viia mehitatud missioon 2030. aastatel Marsile.
NASA on praegu arendamas võimsat laiendatavat raketti Space Launch System, mis oleks võimeline saatma inimesi Marsile ja vähendaks mitmete aastate võrra robotimissioonide lende päikesesüsteemi äärele. Eeldatavasti tõuseb rakett järgmise paari aasta jooksul, et katsetada lennuvahendit, mis oleks võimeline vedama 20 tonni suurust raskust Kuule, mis on kaks korda suurem kaal praeguse tehnoloogia võimekusest. Marsile minekuks peame olema võimelised korraga välja saatma umbes 50 tonni.
NASA on seadnud eesmärgiks inimesed 2030. aastatel Marsile viia ning juba analüüsib kulgurilt Curiosity saadetud andmeid, et saada rohkem infot astronautide radiatsiooni ja teiste ohtude eest kaitsmise kohta. 2020. aastaks on kavandatud saata Marsile uus kulgur, kes otsiks elumärke ja demonstreeriks uusi tehnoloogiaid, mis aitaksid astronautidel kunagi Marsil ellu jääda.
/nginx/o/2016/05/02/5332353t1h869f.jpg)
Üheks avalikkuselt palju tähelepanu saanud projektiks on Mars One, mida kindlasti ei saa süüdistada kõrgete eesmärkide puudumises – 2024. aastaks on kavandatud varustuse kohale jõudmine, et võimaldada inimestel 2027. aastaks Marsil elada. Tegemist on üheotsapiletiga, millele on esitatud tuhandeid avaldusi. Esimeste lendude jaoks on organisatsioonil vaja kokku saada kuus miljardit dollarit. Mitmed eksperdid on väljendanud kahtlusi, kas projekt jõuab üldse kavandamise faasist edasi, väites, et tehnoloogia pole veel piisavalt arenenud.
Euroopa Kosmoseagentuuril on ka programm Marsi avastamiseks, mille hulka kuulub ExoMars missioon oma just välja lennutatud esimese kosmoselaevaga Trace Gas Orbiter. Selle pikaajaliseks eesmärgiks on robotite võetud proovide toomine Maale 2020. aastatel ning inimeste Marsile viimine 2030. aastatel.