Olev Remsu: Rüütel, Savisaar ja Helme

Olev Remsu Foto: Erakogu

Mis seob Arnold Rüütlit, Edgar Savisaart ja Mart Helmet, küsib kirjanikust kolumnist Olev Remsu ja vastab: neid ümbritseb mõnede silmis kannatajate oreool.

Ma söandaksin kolmikut ennast ja nende toetajaskonda iseloomustada sõnadega – alandatud ja solvatud. Opositsioonile ja selle liidritele see passib. Toetavad inimesed, kes on viimasel veerandsajandil talunud ebaõiglust või koguni tüssata saanud. Ülekohus võib olla tegelik, võib olla ka endale sugereeritud, ütleb meile Fjodor Dostojevski.

Mõnele inimesele lihtsalt meeldib olla rõhutu ja solvatu põhjusel, et viimased võivad Jeesuse õpetuse järgi saada esimesteks. Siit nagu tekiks šanss edasi jõuda, kuid selleks pead sa olema algul viimane. Ent jätkem dostojevskilik psühhoanalüüs, kannatuste egoism, nagu suurkirjanik masohhismi nimetas.

Enamasti on Rüütli ja Savisaare toetajail kehvasti läinud. Enamasti saavad nad näpuga näidata (kujutletavale?) süüdlasele. Keda tüssati EVPdega, keda erastamisega, kes kaotas oma korteri pudrumägedelt tulnud kõvera kase kaudu endise omaniku sugulasele, kes ei leidnud enam tööd, kelle põld laostus. Kõik püsib meeles ja suunab otsuseid peas.

Igatahes soosis riik taassündides röövkapitalismi saladeviisi all «Lollidelt tulebki raha ära võtta!». See kalkus eufemiseeriti parempoolsuseks ja ettevõtluse loomiseks Milton Friedmani käsukirjade järgi. Unustati, et ükski ideoloogia ei ole kallim inimese elust. Niisiis, tekitati kannatajaid. Kannatajate liiduga on raske võistelda, kõne alla tuleb see vaid siis, kui lubatakse lausa lennukiga taevast raha külvata.

Kannatajad toetavad vaid (kujutletavaid?) kaaskannatajaid. Sirgeselgne Rüütel sobib alandatu ja solvatu positsiooni otsekui tellitult. Meie uue omariikluse mesinädalatel, 1992. aastal mängiti ta poliitsulindusega kõrvale presidendiametist, olgugi et esimeses, nn rahvavoorus võitis ta kõiki kolme ülejäänud kandidaati mäekõrguselt.

Jah, ma olen nõus, et Rüütel esindas meie tülgastavat punaminevikku, kuid see asjaolu ei luba kellelgi sohki teha ning minna rahva enamuse valiku vastu. Rüütli toetajate jaoks pole oluline, mida mees on varem või hiljem öelnud selles või teises küsimuses, kas ta on sidunud kolhoosi saunapidudel tähtsate Kremli tšinovnikute kingapaelu, tähtis on see, et ta on «nagu meie, keda samuti peteti».

Ja selles vallas sekundeerib Rüütliga võimsalt Savisaar. Uusparteilised ajalookirjutajad on tahtnud teda meie lähiajaloost sootuks välja jätta, kuid see vääritu tegu on üksnes suurendanud Savisaare kannatajaoreooli nii tema enda kui teiste silmis.

Jah, ma olen nõus, et Rahvarinde-taolisi liikumisi loodi perestroikapäevil teisteski nn liiduvabariikides, ja järelikult täitis Savisaar Kremli käsku ning ehk täidab praegugi. Aga need asjaolud – nagu kingapaelte siduminegi – lähevad vähestele korda, poliitsümpaatia ei hooli loogikast ja argumentatsioonist, see rajaneb ainult tunnetel.

Lähiajaloost kustutamine on teinud Savisaarel võimalikuks mängida kannatanut ka sel puhul, kui tal on tegemist tulnud teha prokuratuuriga. Näete, jälle valetatakse minu peale! Kui Keskerakond ei kogu valitsuse moodustamiseks vajalikke hääli, leitakse sama põhjus – jälle tehakse meile liiga, valimistulemust võltsitakse! Ja üldse on prokuratuur, kapo ja kõik teised samasugused valetajad nagu ajalookirjutajad, «suure Edgari» piinajad!

Kõrvutades põike korras Savisaart Siim Kallasega, kes on samuti püüdnud end esitatud ja senini õhus rippuvate süüdistuste tõttu kannataja rolli mängida. Ent suur erinevus nende kahe vahel seisneb pooldajaskonna reaktsioonides. Kui Savisaart toetatakse innuka ja hingelise eitamisega – ta ei ole süüdi, kõik süüdistused tema vastu on pahatahtlikud väljamõeldised, siis Kallase poolt ollakse rafineeritud poliitvaikimisega, tema seljataha asunud inimesed lihtsalt ei räägi teatud asjadest.

Nii on kõrgetes võimukoridorides kombeks, seal domineerivad aru ja kavalus, peen arvestus. Oma viimastes avaldustes arvab Kallas ka ise, et salgamine on poliitvõitluses lubatud relv. Valetada ei tohtivat, vaikimine polevat keelatud. Siiski on ka viimane üle eetika-Rubico minek. Ei vaikita ju põhjuseta, seda tehakse mingil omakasupüüdlikul ja õilsusest mitte eriti säraval eesmärgil.

Nüüd õrritab Savisaar ühiskonda veel kapo peadirektori ameti pakkumisega Priit Toobalile. Peaasi, et lärmi saaks! Tegelikult sülitab Savisaar jultunult kõrges kaares näkku nii Toobalile kui kogu ühiskonnale. Kusjuures see sülitamine on kolmedimensiooniline.

Toobal ja teised Savisaare kirglikult uskujad ehk võtavad seda tõe pähe ja lootusrikkalt, vähema andumusega pooldajad hindavad seda kui väärt nalja, ühiskond aga saigi tatilaraka palgele ja hakkab Savisaaresse suhtuma veel põlglikumalt, mida Savisaarel ongi tarvis, kuna see omakorda annab savisaarlastele alust rohkem kannatada.

Katsetega Savisaar ajaloost kustutada saab põhjendada ka sellise ekraaninähtuse teket nagu «Savisaare protsess». Savisaar (erinevalt Kallasest) jahib toetust rahva emotsioonidelt, tema ei püüa inkrimineeritavaid tegusid maha vaikida, need pannakse just suure kella külge, andes neile vastasmärgilise sisu – vaadake, milliste jõledate väljamõeldistega mind piinatakse! Filmi tegijad ise näikse suhtuvat Savisaarest eeskuju võtvalt küüniliselt – poliithaltuurat on meil ikka tehtud, tehti ENSV aegadel, tehakse praegu ja edaspidigi, peaasi, et honorar jookseb. Ja kui «Tuulepealne maa» valmis riigi kulul, miks ei võiks «Savisaare protsessi» eest tasuda linn?